Kitsed
Tere tulemast kitsekasvatuse põnevasse maailma!
Käesoleval lehel pöördun Su poole kohe alguses sinavormis. Sest kui oled siia sattunud ja sirvima jäänud, võin kinnitada – me olemegi juba mõningal määral otsekui “koos karjas käinud”, seega ka natuke sinasõbraks saanud. Siitmaalt tõesti enam tagasiteed ei ole. Hüvasti normaalsus, tere tulemast kitsed!
Jagan loomapidaja-praktikuna heal meelel oma aastatega kogunenud isiklikke tähelepanekuid, kursustelt omandatud ning internetist tõlgitud teadmisi.
Minu CV-s ei leidu küll veterinaaria ega muu valdkonna kõrghariduskraadi aga oman täis- ja hapupiimatoodete meistri diplomit, mille omandasin kutsehariduskoolis pärast keskkooli. Lisaks olen läbinud väga laia spektri erinevaid täiendkoolitusi retkejuhist massöörini.
Lapseeast saati olen tegelenud loomadega, sh käinud karjas, valvanud ja abistanud poegimise ajal nii emist kui lehma, lüpsnud lehmi käsitsi, püganud lambaid, kasvatanud vasikaid-mullikaid. Hiljem täiskasvanuna olen tegelenud matkahobuste kasvatamise ja väljaõpetamisega. Meie talust on alates aastast 1993 läbi käinud üle kolmekümne hobuse ja viiesaja kitse, lisaks muid pisemaid pudulojuseid. Kui minu kogutud info kitsepidamise kohta Sulle mingilgi moel kasulikuks osutub, olen selle üle väga rõõmus. Mahetootjad teavad oma rangemaid nõudmisi arvestades ise, mida siit välja noppida.
Mu elus on olnud aeg, mil naasesin tühjaks jäänud lapsepõlvetallu ja kõike tuli uuesti alustada. Olin vahepeal linnas koolis käinud, abiellunud, lapsed sünnitanud ning ka terve meie Eesti Vabariik vappus sündmuste keerises – kätte olid jõudnud muutusterohked üheksakümnendad. Algas omandireform, hakati tagasi jagama maid ja metsi, lehmi ja EVP osakuid. Tuli kiirelt ära otsustada, mida nüüd teha, millega ja kuidas maal lisaks laste kasvatamisele tegeleda ning lisasissetulekut teenida. Abikaasa oli kohe pärast linnast maale kolimist õppinud saemeheks ning saanud tööd kohalikus metskonnas.
Sissejuhatuseks räägin Sulle põneva ja värvika, kaheks süžeeliiniks hargneva loo sellest, kuidas me saime endile soetada talu esimesed kitsed ning kõige imetlusväärseima abilise talutöödes – puhast tori tõugu aastase raudja märasälu Ultra. Nimelt ma taotlesin tagasi kunagi vanaisalt natsionaliseeritud/riigistatud 18 hektarit maad ning veidi hiljem ka paar-kolm lehma. Kahjuks olid tagastatud lehmad küll hoopis teistsugused kui need, milliseid talus ikka tavapäraselt peetud: nad loositi välja sovhoosilauda karjast, nende nisad olid masinaga lüpsist surmvintsked ning nad andsid vähem piima kui mõni kits, kes meie talu toitjaiks ja lemmikuiks sai.
Niisiis leidsid need, aga üldse väga paljud teised tagastatud lehmad meie kandis tee lihakombinaatidesse. Kuid nii või teisiti oli meil nüüd 18 ha maad, millest enamus heinamaa. Seda heinamaad pidi võsastumise vältimiseks igal juhul kuidagi hooldama või niitma. Ent käsitsi ja oma pisipere kõrvalt polnud see töö mitte kuidagi mõeldav. Abikaasa töökaaslane niitis küll traktori ja vikatiga heina lahkelt loogu maha, loog aga oli vaja ka kuidagi üles ning seejärel enne vihmasid varju alla saada. Ning kõige olulisem – KEEGI pidi seda heina ka sööma!
Esialgu, kuni meil veel endil loomi polnud, võtsin rendile mõned lambad. Leppisime lammaste omanikuga kokku, et saan karjatamise eest sügisel ühe lamba endale.
Ma ei mäleta, aga ju siis pidi selles rendikarjas ikkagi olema ka jäär, sest vaevatasuks saadud lammas talvel poegis, tuues lausa kolm talle. Nüüd oli meil uuel kevadel kokku neli villakandjat. Talled kasvasid rammusal ädalal sügiseni välja ja said prisketeks pässideks. Edasine oli juba üks suur juhuste ning sündmuste kokkusattumus, et just sel ajal mu armas eakas naabrimemm, kes – hoolimata kõrgest east pidas vanakooli kombel ikka veel vasikat – suri justnimelt sel sügisel, memme linnas elav poeg aga tuli minuga vahetuskaupa tegema. Niimoodi siis see mõnepäevane vasikas pääses meie juurde elule, üks meie priske päss läks aga matuselauale praeks.
Selleks ajaks olin otsinud üles ka lambapügamiskäärid. Lasksin need abikaasal ühel nädalavahetuse puhkepäeval teravaks teha ning sügiseti-kevadeti läks taas lahti lambapügamine – täpselt nagu mullu ja muiste! Me elasime tol ajal küll täielikus perifeerias Läti piiri lähedal ent paari km kaugusel külakeses (Mõnistes) oli olemas veel villavahetuspunkt ja nahaparkla.
Pargitud lamba- ja hiljem kitsenahkadele järele minek oli mõistagi suur põnevus ja elevus lastega pere jaoks. See karvane, loomalõhnane asjandus diivanil tähendas ju seda, et meie tore armas köki-möki-mäki-mää samahästi kui elas koos meiega edasi! Teda sai kaissu võtta, temaga juttu ajada ning tema kaisus mõnusasti tukkumagi jääda.
Ja oi kui palju kaunivärvilisi lõngavihte sealt vahetatud sai, üks ilusam kui teine! Kuigi mul endal puudus tookord nii aeg kui ka huvi sokke kududa, siis mu linnaprouast ämm harrastas seda tegevust lausa mitme eest! Maal oli ju tol hetkel üleüldse selline ajaperiood kui pidi külapoe ukse taga järjekorras ootama, mil talongikraami ja kõike muud esmavajalikku kaupa jaokaupa kätte andma hakati. Piirid olid veel lahti, mõnede kaupade järel sai käidud kas siis bussi või jalgrattaga Lätimaal. Nii kuidagimoodi sai seda eluolu kombineeritud ja mitmekesistatud. Ape veikals-id asusid vaid umbes 14 km kaugusel.
Orientiiriks: kui Sa tead, kus asub Metsavenna talu, siis umbkaudu sealkandis kulgesid mu tolleaegsed rajad.
Ma ei teagi, kust kohalt mulle see mõte ükskord õieti pähe kargas – kas sõitsin jalgrattaga mööda ja nägin üle aia või kuidagi teisiti, aga igatahes leidsin end ühel hetkel Ape äärelinnas kellegi kitsepidajast läti naisterahvaga tema aias kaupa tegemas. Keelebarjääri vennasrahvastel mõistagi polnud ja lätlanna suutis mingil teadmata põhjusel, ja pealegi veel vene keeles, sütitada minus huvi kahe valge karvapalli ehk nende keeli bumbini vastu. Mind ei häirinud, et tegu oli kahe poisslapsega – olin täis kuraasi, et küll ma neist ühe poisi ringi vahetan! Eestis ja veelgi vähem meie kandis polnud ma küll kitseomanikke eriti kuulnud-näinud. Palju hiljem seda teemat uurides sain teada, et ega Eestis peeti kitse mõneti põlastusväärseks nn “vaese mehe lehmaks”. Kuna kõik kohalikud sovhoosid olid lehmalautasid täis, siis kes vähegi tahtis, see ikka oma põllulapil lehmakonti keti otsas pidada jaksas. Piimatilga pärast suuremat muret polnud. Sõjajärgsed aastad ja nälg olid möödas, ihaleti hoopis muid asju. Kits kui elupäästja oli au sees sel ajal kui inimesi Siberisse küüditati. Olen pärast kuulanud ühe omal ajal Siberist naasnud memme lummavaid, heldimapanevaid meenutusi kitsekesest - kuidas ta oma nime sai või mismoodi ta iseloomu näitas, aga põhiline – hoidis elus oma perenaise.
Nii nagu näiteks teistel omal ajal Siberisse küüditatuil, aitab veel tänapäevalgi kaugel taigas just kitsede pidamine 75-aastasel Agafja Lõkoval elus püsida : https://kjt.ee/2013/07/vene-vanausuliste-harud-2-osa/
Agafja lugu ja kitsed filmilindil: https://youtu.be/tt2AYafET68
Kitsedes ei ole midagi põlastusväärset – Walesi kuninglikus rügemendis on antud näiteks ühele sikule füsiljee auaste ning teda peetakse maskotina.
Koos kuningannaga ühe pildi peal – kui paljudele meist saaks osaks selline au?
Kuninganna Elizabeth II vaatab üle rügemendi siku: https://collection.nam.ac.uk/detail.php?acc=2017-08-2-47
Teisalt muidugi – kitsede(nagu ka koerte) sigimisvõime ületab kaugelt teiste liikide oma, mistõttu kitsede paaritumine kui kiimalisuse sümbol kujutamas keskaegseid luperkaaliaid(hilisem Valentinipäev):
Hooajal pole täiskasvanud sikule 80 ja noorele 40 kitse mingiks probleemiks. Päeva limiit on umbes 4-5 kitse. (Enhard Musto "Kitsekasvatuse" käsiraamat)
Meie jutu käigus tuli välja, et lätlanna soovis poistepaari vastu lõnga, eriti just punastes toonides. Seda pidi mul ju kodus õige rohkelt olema. Kõige õrnematki aimu mul tollal kitsede hinnast ei olnud. Väntasin koju, tegin oma lõngade inventuuri, võtsin kõik olemasolevad punast tooni vihid kaasa, osad neist olid mul vist isegi natuke poolikud, küllap olin mõnest vihist veidi lõngakerasid kerinud. Kartsin, et äkki jääb vahetuseks väheks aga õnneks tundus lätlanna lõngasid nähes pealtnäha päris rõõmus, aitas talled lenksu peale korvi tõsta ning sealt ma siis ülimalt uhkelt ilma igasuguste tänapäevaste tollipaberite ja vet-tõenditeta üle Eesti-Läti piiri pedaale sõtkudes tulin.
Muuseas! Ka uuemal ajal saab Lätist soetada odavamalt igasugu taluloomi ja -linde ja muud kraami:
https://www.ss.com/lv/agriculture/animal-husbandry/agricultural-animals/goats/
Kitse hind muutub eriti oluliseks kõneteemaks eelkõige muidugi siis kui see on tavapärasest kõrgem ning müüja sõnul on väidetava hinna põhjuseks isendi väärtuslikud tõuomadused. Kuid ka meil Eestis tõestab tõu staatuse siiski üksnes tõutunnistus! Seega, kõik valged kitsed ei ole lihtsalt müüja jutu järgi 4-5 liitrit päevas lüpsvad saane kitsed! Kõk tumedad joonilise näoga sarvikud ei ole tüüringi metsakitsed ja kõik kummaliste pikkade kõrvadega isendid ei ole anglonuubia või buuri kitsed!
lma paberiteta ning märgistamata kitsed ongi enamasti kohalikku "eesti tõugu" või minu kombel kunagi Lätist, aga ka Leedust või Venemaalt sisse toodud ning aja jooksul kohapeal ristatud! Mis ei ole üldse halb. Lätlased olid omal ajal palju hakkajamad projektikirjutajad. Nad tõid välismaalt uhke saane siku Rudise, hakates nii temaga kohalikku kitsetõugu parandama. Rudise järglasi sattus ka meie tallu ning need saane veresusega kitsed olid tõesti eriti leebe loomuga head piimandjad. Tunduvalt rahumeelsemad meie kohalikest, teinekord suisa põrgulistena käituvatest aborigeenidest!
Kõige olulisem ongi seetõttu endale selgeks teha kitsede pidamise eesmärk: on see piim, liha, vill, nahk või lihtsalt silmailu? Kas tahangi just nimelt mõnd erilist kallist tõukitse või võiks see olla lihtsalt üks armas kohalik neljajalgne? Millised oskused ja ressursid on eelnevalt olemas? Kuidas lahendada sööda-, sõnniku- ja järelkasvu küsimus?
Need teemad on vaja läbi mõelda, sest näiteks kasvõi sööda varumisel peab arvestama, et siinne tõug saab piima tootmiseks hästi hakkama ka ainult kohaliku söödaga, suurekasvuline sissetoodud tõug vajab aga sama koguse piima jaoks vaat, et poole rohkem sööta ning enamasti on tarvis ka spetsiaalseid graanuleid.
Kitsede pidamiseks mõeldud lebamisalused, latrid ja aiad on vaja ehitada loomade järgi ja nii, et neid oleks võimalikult lihtne hiljem hooldada ja puhastada. Muidu võib õhinal alustatud kitseprojekt väga kiiresti ära tüüdata, sest polegi enam muud kui kümnekonna kitse talitus kohe hommikul peale ärkamist ja teist sama palju õhtul peale päevatööd.
Nagu Sa mäletad, vahetasin ma pässi vastu väikse vissi aga see juhtus mõnevõrra hiljem. Kõigepealt oli meil kaks vallatut kitsepoissi, kes lambakarjast mitte midagi kuulda ei tahtnud vaid hoopis õuel kõndivatel inimestel sabas sörkisid.
NIME TÄHTSUS
Meie lammastel ei olnud nimesid ja arvatavasti ka need kaks esimest sikupoissi ei olnud nii erilised. Edaspidised talu piimaandjad said aga kõik endale mingi nime. Nimi – see oli nagu kokkulepitud kood, nagu iseloomustus. Nõnda ei tekkinud segadust, kellest jutt ega olnud vaja pikalt seletada, milline kits – kas see pikema karvaga või silmade juurest hallide kriimudega või kollase kaelarihmaga või selle suure Pamela eelmise aasta tütar.
Mida rohkem kitsi meil sai, seda uhkemaks läksid nimed. Mõned kitsed sattusid hiljem tallu juba koos nimedega, neid me siis enam muutma ei hakanud. Ilma nimeta tulnud kitsed said aga sedamaid endale mõne loomuomaduse või välise tunnuse järgi nimed.
Kõik parimate kitsede järglased, kellel oli eeldusi heaks piimaandjaks kasvada, said eriti hoolikalt valitud nime. Tabav ilus nimi oli hiljem ka üks väga oluline müügiargument. Ma ei liialda, kui ütlen, et mõned kitsed osteti meilt ainult puhtalt nime pärast!
Kõige eredamalt on tervel meie perel meeles kits Pamela. Otse loomulikult oli see kits saanud oma nime Rannavalve staari Pamela Andersoni järgi! Ja otse loomulikult oma hiigeludara pärast! Pamela nisad käisid ligi maad, tema järjekordsele lüpsile mõeldes valdas meid kõiki juba ette kirjeldamatu õudus, sest lisaks hiigelnisadele olid need ka niivõrd vintsked! Ja mida kauem lüpsikorda edasi lükkasime ja hoogu võtsime, seda piinarikkamalt kulges lüps! Tihedam lüps ja pooltühi udar oligi niikaua ainuke lahendus kuni keegi meilt Pamela ära ostis. Hiljem on olnud üks kits veelgi vitskemate nisadega, isegi tema nime ei mäleta ma enam. See kits anti ilmselt poolmuidu või suisa tasuta ära, seetõttu esimesel sügisel, niipea kui piim hakkas kinni jääma, tegime selle eluka kähku praeks. Et järgmisel aastal tarbetust piinast pääseda.
Aga meie karjas olid olemas nii Coco, Gucci, Prada, Herrera, Delma, Neste, Nutella, aga ka üleni valget karva Lumivalguke, Lumikelluke, Lumileid, Viruvalgeke, Lumetorm, Lumelörts, Lumimari, Jääkuninganna, Palju modelle ja muid kuulsusi nagu Mata Hari, Nnenna, Birhan, Oudekki, Muttika, Juhan Parts - Juhan tuligi selle nimega, sest perenaine oli sikupoisile pannud nime tema kombe järgi pea viltu keerata kui ta midagi seiras, Nykänen - tema tahtis poegimise ajal algul pea ees välja tulla, Ace Ventura ja Ace Delicate, Behati, Hatikat, välimuse järgi Kuldkihar, Szüszi, Pilveke, Kaseke, Kajakas, Vanemõde, Islandi vulkaanid Askja, Katla ja Hekla, põrgulik Gehenna, hiigelsuur Koljat.
Ja lihtsalt Lunt, Trulla, Mann, Mammu, Müre, Musisuu, Pissimiss, Õlekõrs, Mirdike, Müstika (esimene kahesooline), Mõisapreili, Mõisaproua, Märtsijänes, Ärtuemand.
PUUGID JA MUUD PAHALASED
Ennetavalt tuleks Sul kõik kitsed nakatumise vältimiseks lihtsalt puugivastase preparaadiga üle töödelda. Veterinaari kaudu on saadaval liitriste pudelitena näiteks Deltanil (Spotinor), mida võiks regulaarselt iga 6 nädala tagant turjale kanda. See preparaat toimib ka täide ja väivide tõrjeks ning hea on ta lisaks veel selle poolest, et kasutamisel puudub mitmepäevane või -nädalane piima inimtoiduks tarbimise keeld.
Oleme kogu oma kitsepidamise ajaloo vältel kasutanud preparaate, mistõttu pole vajadust ka piima pastöriseerida. Kogu kasulik mikrofloora niimoodi kitsepiimas säilib. Meie kitsedel ei ole olnud puuke ning ka pereliikmetelt võetud vereproovid ei näidanud kordagi nakatumist borrelioosi või entsefaliiti.
Kuna ma ise viibin väga tihti metsas - karjatan loomi, viin läbi ratsamatku - siis suvisel perioodil tarvitan kas küüslauku või vitamiini B12 ehk kobalamiini. Miskipärast ei meeldi puukidele neist kumbki, nad ei tule isegi minu peale kõndima. Olen ehk kaks korda oma elus leidnud puugi, kes on minu küljes – aga juba surnuna, täiesti kokku kuivanult. Miski minu organismis mõjub hoopis puugile mürgiselt!
Aastas paar korda tuleks kogu karjale teha parasiitide vastane kuur, korrates kuuri enamiku preparaatide puhul umbes 7-10 päeva möödumisel. Siseparasiitidega nakatumise tunnuseks on kõhnumine, pulstunud läiketa karv, mõnikord köhimine, mööduv kõhulahtisus.
Välisparasiitide olemasolu reedab kitsede pulstis karv, turja pealt sarve või tagajalaga kõrva tagant sügamine. Kõik parasiidid on kitsedele tülikad, vähendavad jõudlust ning rikuvad nende üldist kena väljanägemist – määrdunud-kratsimisjälgedega seljad-küljed, kõhualused ja kõrvatagused!
Preparaadi valikul tuleta taaskord meelde kuldset telereklaami: "Enne tarvitamist pidage nõu arsti või apteekriga!" Ajad muutuvad niivõrd kiiresti, osad preparaadid võivad saavutada resistentsuse ning lisaks pole vetapteekrite sõnul paljusid häid preparaate kahjuks enam võimalik ka tellida, näiteks Ecofleece, Neostomosan, Bayoflay, Butox. Hetkel ongi peamiselt saadaval piimakeeluajata Spotinor ehk Deltanil.
Siseparasiitide tõrjeks võiks alustada Levamisol´iga, seejärel täide ja väivide vastu kasutada süstelahust Bimectin, Ecomectin, Noromectin (toimeaine ivermectin, piimatarbimise keeld inimesele ~49 päeva)
Laias laastus kehtib enamiku preparaatide puhul vähemalt 7-päevane piimatarbimise keeld ja seda vaid sel lihtsal põhjusel, et spetsiaalselt kitsedele näidustatud preparaate pole välja töötatud, täpsemalt – pole tehtud vastavaid teadusuuringuid ega -katseid.
VANUS
https://www.fiascofarm.com/goats/age.htm
Kitsedel ei ole tõepoolest ülemisi esihambaid, seda asendab tugev, otsekui kummist igemekaar. Alumiste lõikehammaste suuruse ja lõikumise nurga järgi on võimalik mingil määral aru saada kitse vanusest aga arusaamiseks peab kogemust olema. Nagu hobustel, nii ka kitsedel: mida suurem on hammaste lõikumise nurk, seda vanem loom.
Artiklist selgub ka, et emasloomad elavad keskmiselt 11-12 aastat, kuid siin kehtib reegel, et emakitsede eluiga on otseses seoses tallede toomisega – kui pärast kümnendat eluaastat jätta kits "puhkusele", võib ta elada ka 16-18 aastat! Olevat leitud koguni eksemplar, kelle vanuseks 24 aastat.
Kastraatide keskmine eluiga on 11-16 aastat.
Sikkude eluiga 8-10 aastat. Sikkude lühemat eluiga seostatakse nende iga-aastase stressirohke innahooajaga. Lisaks sellele peab suguvõimelise sikktalle 3-ndal elukuul emast ja teistest suguluses emastest eraldama. Samas võib kitsetall kogu elu kontakti emaga hoida. Eks ole ju elukestvad hõimusuhted pika õnneliku elu heaks olulised?
KASTREERIMINE
Kitsed on väga viljakad ning saavad kähku (2,5 kuni 3 kuu vanuselt) suguküpseks. Et meil ametlikult on seadusega keelatud elastraatori vm kudesid kärbutava meetodi kasutamine, jääbki kastreerimine tihtilugu tegemata. Meie riigis tohib kastreerida üksnes litsentsiga veterinaararst, kasutades selleks kirurgilist või burdizzo meetodit.
Ja üleüldse, eksole..... tundub ju nii julm ja harjumatu kiusata üht toredat väikest kitsepoissi, kes pealegi sedavõrd kõva haledat häält oskab teha!?!?!
Aga kitsed on osavad ronijad ja mõistuse poolest ülimalt nutikad, seda eriti inneldes ning nii võibki juhtuda tüüpiline äpardus: härdameelse, väheste kogemustega alustaja kitseomaniku noore, 3-7 kuu vanuse kitsetalle paaritab ära sellesama kitsekese vend juba augusti teises pooles ning jaanuarikülmadeks ongi nappide emainstinktide, olematu piimaanniga ja väljaarenemata kehaga noorkitsel käes elujõuetu(d) tall(ed), kelle ellujäämine tihtilugu üsna küsitav.
Seega, kuigi puberteet võib saabuda ammu enne aastaseks saamist, on noort kitse kindlasti parem paaritada pärast 8-12 kuu möödumist või 36 eluskaalu kilo saavutamist. Ja kui vähegi võimalik, võiksid Sa sellega oodata lausa 18 kuud! Pahandusega võib hakkama saada juba pisut noorem kui kolme kuu vanune sikktall.
Algaastail, kuni kitsi oli vähe, üritasime suguloomana kasutuses olevaid sikke koos kasvavate noorsikkudega paari kilomeetri kaugusel, metsade ja soode taga naabrimehe põllul ketis hoida. Siiski hakkasid lahtised armuvalus noorsandid augusti lõpus hääle või lõhna või ma ei tea, mille peale koju, kitsede juurde teed otsima ning ka kitsed kippusid sikkude juurde matkama. Seetõttu oleme nüüd sikktallede suhtes langetanud karmi otsuse nad esimese elunädala jooksul kastreerida. Nii saame hoida enamuse loomi ühes karjas.
Kastreerimismeetodi valikul kehtib jälle sama kuldreegel:” pidage nõu oma veterinaariga!” Kui Sul asjalikku veterinaari kohapeal pole, võta julgelt ühendust mõne kogenud kitse- või lambakasvatajaga. Kindlasti oskavad nad kedagi või midagi soovitada!
KITSE OSTMINE
Kits on karjaloom, kari algab kolmest isendist. Isegi väikse karja puhul oleks hea, kui Sul on olemas ettekujutus või visioon kuhupoole liikuda, nii banaalselt kui see ka ei kõlaks. Vastasel juhul kisub kogu ettevõtmine metsjänese kannul sihitult haake tegevaks koerarakendiks. Me ei ristaks ju omavahel chihuahuat ja rottweilerit ega viiks seejärel nendelt saadud järglasi pikakõrvalise spanjeli juurde paarituseks?
Enne kitse ostu on soovitav eelmiselt omanikult nõuda looma märgistamist. Kõigi korrektselt märgistatud loomade andmeid saab kontrollida SIIT (ISO kood on kõigil Eestis märgistatud kitsedel EE). Andmed loomakasvatajate asukoha jpm kohta: https://kls.pria.ee/kaart/
Paljud uurivad enne kitse ostu internetis leiduvaid soovitusi ja blogisid, selle poolest on tänapäeval kogu maailm meie ees tõepoolest lahti. Mõnikord liigagi lahti. Õnneks on enamus netis leiduvat materjali siiski ilma suuremate vasturääkivusteta.
Eesti keeles on üsna hea nõuannete leht maavillane.ee Artiklite autorid Liilia Tali ja Ants Kuks.
Kitsel vaata kõigepealt üle piirkond number üks ehk udar! Sõlmed udaras, nisavigastused, lisanisad, nisade vintskus, tõrkumine lüpsil, veri piimas – need on tõsised puudused! Mida vanem on kits, seda suurema tõenäosusega on tal olnud udaratraumasid, udara sidekoestumist, mistõttu seda vintskemaks võib osutuda piima kättesaamine. On soovitatud osta endale noorloomad, mitte täiskasvanud isend, kes ehk ei kohane uues kodus. Kits kohaneb siiski päris edukalt, võin enda kogemusest väita. Tallede üleskasvatamine ilma eelneva kogemuseta seevastu võib õnnestuda ja ka mitte õnnestuda. Seetõttu oleks hea osta näiteks tiine noorloom.
Teine tähtis ostuargument on iseloom: leebe loomus võidab ostja südame, tigedal sotsialiseerumata loomal on aga oma kindlalt välja kujunenud harjumus liigikaaslastele sarvedega virutada või neid hammastega kakkuda. Ma olen oma elu jooksul näinud ainult üht sarvilist sikku, kes ka inimest ründas. Sarviliste loomade puhul võib vaid kogemata juhtuda, et nad oma pead liialt kiirelt teisele poole keerates inimest riivavad. Pigem nad ei tee seda. Vähemasti mitte tahtlikult.
Küsi müüjalt üle, kui vanalt on kits esimest korda poeginud, kas ta on olnud üksik- või mitmiktall ja mida räägib omanik looma esivanemate kohta. Isegi kui kuuldu on Sulle arusaamatu nagu hiina keel, annab pererahva suhtumine aimu, kas nendelt looma üldse osta või mitte.
Pea meeles, et erialane termin isaslooma kohta on sikk! Metsas ja jalas on sokk, laudas sikk – selle tegi minule omamoodi krõbedal moel ükskord selgeks üks kitsepidajast eesti keele õpetaja.
Eesti taludes on üha rohkem eksootilisi loomi, lisaks alpakatele leidub ka uusi põnevad kitsetõuge. Näiteks kameruni kääbuskitsi, rootsi maatõugu kitsi, tüüringi (TWZ) metsakitsi, saane kitsi, lontkõrvalisi buuri lihakitsi ja üha rohkem erineva veresuse protsendiga anglonuubia kitsi. Terminoloogiliselt on õige anglonuubia kits (ingl k Anglo-Nubian goat).
Iga pühendunud tõuloomade kasvataja oskab konkreetse tõu kohta Sulle kindlasti palju rääkida. Enamalt jaolt saad sedamaid aru, kas tegemist on pinnapealse hobiharrastaja või oma ala fanaatikuga.
Aretuse kohta on oluline teada: kahe erineva tõu ristamine ei anna enam puhtatõulist järglast. Umbropsu sihitult ristates võid jõuda lõpuks tagasi esialgse metsiku besoaarkitseni. Aretustegevus on pikaajaline, väga teadlik ja eesmärgikindel, vilunud silma ning geneetikast kõige elementaarsemaid algteadmisi nõudev tegevus! Seejuures ei saa keskenduda ainult ilule, sest ka ilus kits peab suutma toita oma talled. Teisalt, üksnes toodangu suurendamisele panustades võib tähelepanuta jääda välimik ning võimenduda edasipäranduvad puudused.
Kitsedel ei pea olema passi ja neilt ei nõuta kohustuslikus korras kiibistamist. Vastavalt põllumajandusministri põllumajandusloomade märgistamise korra määrusele nr 128 § 3.2 tuleb kits kuue kuu jooksul alates looma sündimise päevast või enne nimetatud tähtaja möödumist looma ühest karjast teise või tapamajja viimise korral märgistada . Nüüdseks on leiutatud kõrvamärgid ka minikitsedele. Minikõrvamärgid ei ole küll eriti vastupidavad, need purunevad kergelt ja kaovad kõrvast ära. Me oleme tavaliste märkidega märgistanud ka täiskasvanud kameruni kääbuskitsi. Selleks ajaks on ka nende kõrvad üsna normaalmõõtu kasvanud.
Märgistama peaks kahekesi: abiline hoiab kitse kinni ja märgistaja käes on tangid. Tange peaks käes hoidma ainult ühtepidi, siis ei keeruta märkidega ja nii need ei satu märgistades kogemata valepidi kõrva. Õige on “punn” kõrva sissepoole kinnitada, sellisel juhul ei jää kits nii lihtsalt kuhugi märkipidi kinni ega vigasta ennast.
PIDAMISTINGIMUSED
Kitsed taluvad külma, kuid mitte niisket, tuulist ilma. Udar on paljas ja külmetub. Sajuperioodil vajavad kitsed vähemalt varjualust. Varjualuses võiks olla eritasandilisi lebamisriiuleid, kuhu kitsedele meeldib üles ronida ja kuivas olla. Ehitise konstrueerimisel mõtle eelnevalt hoolega läbi, kuidas seda hiljem hooldada ja puhastada.
Lauda desinfitseerimiseks on olemas mitmesuguseid vahendeid, hea on kuivdesoks allapanu sisse pulber Stalosan F Sääskede tõrjumiseks oleme kasutanud Spotinori ning tekitanud tossu, et sel moel leevendada kitsede olukorda. Kitsedele meeldib kustunud lõkketuhas kraapida ja ennast tuhaga kokku püherdada. Eks ole lummavad põrguinglid?
Ideaalne peidupaik kitsekarjale on tihe okaspuupadrik. Parmud ja muud suvised putukad hoiavad eemale okaspuumetsadest, sest ei talu okaspuudest levivaid eeterlikke õlisid.
Kits on võimeline hüppama, ronima ja küünitama kaugelt üle oma kehapikkuse. Kui pea ja üks esijalg mahub läbi, mahub enamasti ka kits ise läbi. Olenevalt tõust ja kitse sportlikkusest peaksid ehitama 1,3 m kõrguse piirdeaia.
Elektritara ehitamisel hangi korralik voolugeneraator, nii piisab heal juhul ka kolmest traadist. Alumine traat paigalda 15-20 cm kõrgusel maapinnast. Muidu hakkavad kitsed harrastama traadi alt läbipugemist. Kasutatava lindi/traadi voolutakistus vali vastavalt generaatori võimsusele. Alates 01.08.2019 pole väliaedikus lubatud kasutada okastraati, mis oli paraku senistest kõige “kitsekindlam”.
Meie oleme nüüdseks katsetanud nii ketitamist, elektritara kui virtuaalset aeda koos karjakoera ja rajakaamerate süsteemiga. Kõige tõhusamaks on osutunud viimane variant. Sedalaadi kombo tasub ennast ära eriti siis kui kusagil naabruses juhtub tegutsema mõni loomavihkaja või vastutustundetu koeraomanik. Kuna kaamerad salvestavad loomade juures liikujad ning asukohajälitaja näitab ära karja täpse asukoha liikumise trajektoori ja hetkekiirusega, on hiljem võimalik tõendada loomade väärkohtlemist kasvõi näiteks politseile või kohtule.
Kui karjas on koos nudid ja sarvilised isendid, jälgi nende omavahelist läbisaamist janing üldist karjahierarhiat. Eralda riiakad kitsed teistest, et vältida traumasid. Kitsede pidamise ala peab olema piisavalt avar. Kitsastes oludes löövad võimukamad kitsed madalamal positsioonil olevaid peaga kõhtu või udarasse, põhjustades udarasse tabamisel vereseguse piima. Üldjuhul kõlbab niisugune piim juua ning ei tähenda jalamaid mastiiti (verine piim on üheks mastiidi tunnuseks). Kahtluse korral on võimalik piima testida – mõnedes veterinaaria apteekides või farmitarvete poodides on saadaval 1-liitrised testvedelikud, mille hind umbes €8-10. Kerbatest näitab somaatiliste rakkude ning california mastiiditest (CMT) Staphylococcus aureus bakterite arvukust toorpiimas. Täpsem ülevaade lehmapiimas leiduvate bakterite piirnormidest SIIN Endale ja veel enam – tootes piima müügiks(isegi väikestes kogustes), on hea kui mõned olulisemad analüüsid on tehtud.
Stressis ja kurnatud loomadele on hea panna joogi või jõusööda sisse turgutavat vitamiinide segu. Kui osa nudipealiste karjast on juba kõhnad, apaatsed – mille tunnuseks on peaaegu olematus koguses soolase maitsega piim -– on olukord juba üsna kriitiline.
Bioohutuse tagamiseks hoia kitsedest eraldi nii sead(SAK tõttu on niikuinii nõuded rangemad) kui kodulinnud. Kanadel esinevate haiguste tõttu ei ole soovitav kanu pidada koos ühegi teise linnuliigiga. Meil on nad eraldi ka kalkunitest.
Kitsi võib ketitada aga enne uuri lamba- ja kitsepidamise põhinõudeid. EL liikmesriigina kehtib meil rikkalikult mitmesuguseid ettekirjutusi, mis on välja töötatud loomade hukkumise ja kannatuste vältimiseks, samuti nakkushaiguste ja epideemiate leviku tõkestamiseks. Nende läbilugemisel pööra erilist tähelepanu erinevatele pädevustunnistustele, millede olemasolu nüüd nõutakse (näiteks loomade veol üle 50 km, põllumajandusloomade tapaeelsel uimastamisel ja hukkamisel, samuti loomsete saaduste ning kõrvalsaaduste käitlemisel.
MIS KITSEDELE ERITI MEELDIB
Kitsedele vihtade tegemine võib olla väga tore perekondlik ettevõtmine. Veelgi toredam on aga kenadel talvepäevadel kogu kitsekarjaga lihtsalt teeäärse võsa ääres jalutamine. Kitsed kärbivad siis ise osavalt oma pisike suu, liikuvate mokkade ja teravatele hammastega just neid võrseid, mis neile endile maitsevad. Kui kitsedel on kogu aeg võimalik lehti-võrseid süüa, võtavad nad neli korda kiiremini kaalus juurde. Saladus peitub selles, et puu juurte kaudu jõuavad sügavalt maa seest õrnade lehtede ja võrsete sisse kõige väärtuslikumad mineraalained. Kitsed võtavad otsekui kontsentreeritud „toidulisandeid”.
Kõige rohkem naudivad kitsed seda kui neil selga sügatakse. Seega, pärast lüpsi on parim viis neile tänu ja tunnustust avaldada just lahke häälega kiitust jagades, selga-rinda kratsides ja kaela patsutades. Paluke leiba sellele lisaks on juba maitseasi. Sama kavalust kasutades taltuvad ka metsikud sotsialiseerimata kitsed, lisaks võiks neid talvel laudas paigutada kuhugi käidavasse kohta. Kits taipab peagi, et Su igakordne möödumine ei kujuta ohtu ning nurka põgeneda ei saa. Olen ise sel moel sõbrunenud paljude metsik-kitsedega ning viimaks on nad hakanud mulle sülle pugedes lausa kõrva "nohistama". "Nohin" tähendab jäägitut poolehoidu.
Kord või paar aastas on Sul tarvis ette võtta üks põhjalik kitsede ülevaatus ning värkida nende sõrad. Kõige käepärasem on värkida tavalise kabjanoa või väikeste oksakääridega. Kitsedele meeldib lihvida ise oma sõrgu kive või kiviaedu pidi turnides. Kui kits lonkab, peaksid kõigepealt vaatama, kas sõrad on korras. Värkimata sõrad rikuvad ka piima head maitset. See nähtus on seletatav haisu tekitavate bakterite kogunemisega talla all, kus neil soodsad tingimused. Ent seejuures ei piirdu bakterite tegevuspiirkond pelgalt nahapinnaga vaid need tungivad läbi naha kitse organismi, mõjutades piima maitset!
LÜPSMINE
E. Musto "Kitsekasvatuse käsiraamatus" on kitsi soovitatud lüpsta nn lüpsiriiulil. Kui Sul puusepaoskusi napib, võid kombineerida lüpsinurga sama edukalt ka paraja suurusega ree, madalama lauakese vms abil: kits hüppab siis nurka asetatud alusele ja nii saad teda mugavalt, ise küljega kitse poole istudes, lüpsta. Sellisele kõrgemale alusele hüppamine on kitse jaoks loomupärane, seda enam kui preemiaks on leivapala või jõusööt. Lüpsiriiulit võiksid aeg-ajalt puhastada või vähemalt mõnel vihmasel päeval räästa alla ligunema tõsta.
1-1,5 aasta vanust kitse võid hakata lüpsma ka siis, kui sikku pole käepärast olnud. Noor kitseke kasvatab ja kahandab puberteedi saabudes ehk 4-12 kuu vanuselt, olenevalt sünniajast, ise oma udarat. Kevadel värske ädala peal pidades võid korra päevas enam-vähem samal kellaajal julgelt alustada tema lüpsmisega. Kui tegu pole suurtootmisega, kus oluline iga piimatilk ja võimalikult kiire kasumlikkus, saad rahulikult oodata noore kitse väljaarenemist, jälgida udara lüpsiks sobivust, noore kitse iseloomu jm asjaolusid. Teisel elukevadel kordagi poegimata lüpsile harjutatud noorkitsed kiinduvad väga tugevalt oma talitajasse. Nad kohtlevad lüpsjat kui oma talle! See on nii liigutav, kuidas nad koplis tulevad kohe tervitama ja kontakti otsima.
Kui nisad on esialgu väga tillukesed, võiks noorkitse lihtsalt kinni hoida ja sööta tema alt mõne teise kitse tallesid. Talled õpivad väga kiiresti ära, et siit saab tasuta sõõmu!
Noort esimesel lüpsil kitse saad õpetada rahulikult paigal seisma seina ääres kütkes seistes, kui tema kõrvale kükitades võtad üles lüpsi- ehk parempoolse tagajala, pistad selle endale parempoolse põlveõndla vahele keharaskuse alla kinni ja hakkad samal ajal rahustavalt juttu ajades lüpsma. Seda meetodit saad kasutada ka putukarohkel suvel, mil õppinud rahulik kits ei pruugi nii rahulik olla. Kui ei jää muud võimalust ja kits oma koiva järjekindlalt lüpsikusse pistab, siis tuleb Sul ikkagi ehitada lüpsiriiul või -pukk ning pukis kütkes seisval kitsel tagumised jalad sõrgatsiliigestest pehme ent tugeva paelaga - mõni vana kleidivöö vm - kindlalt ümber pukilaudade kinni tõmmata. Enamasti piisab korrast-paarist, et kits taltuks. Raskemad juhused võivad nõuda ka nädala jagu sidumist ent see tasub vaeva kuna hiljem kits taltub ega pea enam jalgu siduma.
Kitsede käsitlemise probleeme on võimalik ennetada, kui püüad nendega luua (soovitavalt juba talle-eas) tiheda emotsionaalne sideme. Õieti võib küll täie kindlusega väita, et kuni kits Sind ei usalda, pole temaga suuremat peale hakata: ta ei anna kätte, ei sõõruta vabatahtlikult piima, rapsib-pissib-kakab lüpsi ajal, turtsub tatti, võib halvemal juhul lausa ise oma nisad tühjaks imeda, udara ja tagakeha virtsaseks määrida, stressi tõttu kõhnuda, lõpuks haigestuda jne. Ehk käitub nagu siin blogis kirjeldatud põrguline Zygota!
Jäta meelde: kits ei ole nagu lehm ega ammugi nagu lammas. Kits ei ole põllumajandusliku suurtootmise liik! Igaüks neist on omaette karakteri ja tundeeluga isiksus! Minu enda hinnangul on kits koduloomadest kõige intelligentsem, olles võimeline juba tallena ära õppima kõige olulisemad reeglid kuidas käituda ja olla.
Jälgi, et rumalate kommetega kits ei saaks ebasoovitud oskusi õpetada oma talledele! Sõbrune talledega: juba teisest elunädalast alates võib pakkuda neile jõusööta, kaera, leivakoorukest. Pisike leivatükk pane tallele suhu ning hoia seni suud koos, kuni tall mälub ja taipab, et see on söödav.
Nii nagu meie kreemitame aeg-ajalt oma ihu - osad naised peavad seda tegema ehk tihedamini, teised harvem, vajab ka mõne kitse udar kevaditi kreemitamist, et vältida päikese ja tuule koosmõjul kuivamist ning lõhede tekkimist. Alati ei piisa seestpidi hooldusest - ehk lakukivi mineraalidest - või pole päris õige mineraal. Udarakreemi proovi valmistada kas kitse oma piimavõidest või tapetud kitse sulatatud siserasvast või külasta farmitarvete poodi ning küsi mõnd salvi või hangi shea võiet.
Sama lugu on ka "bikiinipiirkonnaga": karvad on küll ainult kiudaine ja kena disainielement aga mida vähem neid satub lüpsikusse, seda parem! Kui karvad lüpsi ajal segavad, võid neid vabalt pisut piirata. Lambakäärid, lambapügamismasinad lõikavad suurepäraselt ka kitse tõrksat karva.
PAARITAMINE
Nagu alla aastast kitse pole soovitav paaritada, nii ka mitte üle 10 aasta vanust kitse, selle asemel võid hakata mõlemaid kevadel ahtrana lüpsma. Vana kits ei pruugi enam poegimisega toime tulla. Või poegib küll ära ent suur pingutus nõuab paari kuu möödudes kitse elu. Me oleme saanud seda järele proovida!
Kõige optimaalsem tiinestumise aeg on meie kogemusel november-detsember. Kitsed on siis eelnevalt mitme suvekuu vältel saanud valida kõige kõrgema toitainete sisaldusega sööta otse karjamaalt – see aitab viljastumisvalmiks küpseda võimalikult palju munarakke ning seega on võimalus saada suurem hulk tallesid ühe kitse kohta, samuti pole enam vektorputukaid (Schmallenbergi viirus).
Jälgi ja pane kirja paaritunud kitsed nimede ning kuupäevade kaupa. Kitse peab kinni jätma hiljemalt 1,5-2 kuud enne uut poegimist. Täpne kuupäev aitab kitse jälgida ning poegimiseks teistest õigeaegselt eraldada. Vajadusel paigalda sikule markeerimistraksid, nii värve kui trakse küsi Scandagrast või farmitarvete poest. Kinnisperioodil on paras aeg teha läbi kogu karjale ussikuur nii sise- kui välisparasiitide tõrjeks (süstelahus Ivermectini baasil). Kui kitse poegimine ületab nädala jagu tähtajast, võib osutuda vajalikuks professionaalse spetsialisti abi, kes teab selliseid mõisteid nagu oksütotsiin ja fenoveriin.
Karjaraamatusse või eraldi paaritumiskausta pane kirja sündinud tallede andmed (siku nimi, paaritumise ja poegimise kuupäev, talle kaalumised, karva värvus, kasutatud ravimid, protseduurid)koos igale tallele kõrvapandud väikse tallemärgi numbriga.
Oma kitsepidamise ajaloos kogesin üht juhust kui sügisel broneeritud tallele kevadel järele tulnud ostja hakkas mind kahtlustama broneeritud noorkitse vahetamises teisega. Kitsetall oli juhtumisi alpi kitse veresusega, mis tähendas seda, et ta vahetas kasvades oma värvust. Selles olukorras oli väga hea saata ostjale kogu hooajal sündinud tallede poegimisleht ning ostja sai ka ise võrrelda kõrvamärki jm andmeid.
Kevadel värske ädala peal nuumal olevatel kitsedel piimatoodang kasvab. On lootust, et aprillis-mais sündinud mitmiktalledele või kehvema piimatoodanguga kitsede talledele ei teki vajadust anda pulbripiimast valmistatud lisajooki. Vähenevad ka kulutused jõusöödale, sest parim energia- ja proteiiniallikas on karjamaarohi. Tallesid saad kohe poegimise ajal harjutada piimakamate kitsede alla. Selleks tee võõras tall poegiva ammkitse lootevedelikuga kokku. Kui harjutad hiljem, pane ammkits lõõga eraldi boksi koos oma ja võõra tallega.
Karjatamisperioodil poegivaid kitsi jälgi hoolikalt, et rebane või muu tallest suurem kiskja vastsündinuid metsa ei veaks. Kui tallele on juba väike tilisev kellukas kaela pandud, kardab kiskja teda saagiks võtta.
Umbes nädal pärast poegimist määrdub kitse häbe korraks pruunika nõrega. See on normaalne emaka puhastumise protsess. Määrdunud karvad võid lambakääridega ettevaatlikult ära pügada.
Video: Alpi tõugu kitse poegimise protsess
Kuna oktoobri teisest poolest väheneb järsult piima hulk, poleks viimaseid poegimisi hea jätta hilisemaks kui augustiks. Südasuviste poegimiste perioodil suureneb emakitsedel poegimishalvatuse oht.
Esimese elunädala lõpuks saad aimu, kas kasvab sarvedega või nudi isend – sarvenukkide teravused on katsudes tunda. Nudistada tuleks kohe, kui sarvealged on näha (mitte hiljem kui 5 nädalaselt). Meie seadus lubab nudistada vaid volitatud veterinaaridel. Sarved aitavad palaval päeval reguleerida kitsede kehatemperatuuri ning kaitsevad vähesel määral kiskjarünnaku eest.
Väiksed, kuni kolme kuu vanused kitsetalled on parimad massöörid. Kui neid harjutada inimestega, hüppavad nad meelsasti iga pikalivisanu selja peal, pidades seda lihtsalt künkaks, mille otsa ronida. See on kvaliteetaeg, mis tugevdab Sinu ja tulevaste piimaandjate omavahelist sidet ning on kõige õigem aeg väikestele ent väga intelligentsetele loomahakatistele häid kombeid õpetada. Mis on lubatud tallele, olgu hiljem lubatud ka suurele (50-100 kg!) täiskasvanud loomale. Seetõttu anna algusest peale teada, et Sa ei soovi: 1)esijalgadega inimese najale hüppamist 2)näppude ega riiete lutsimist-nätsutamist. Eriti lutitalledelt on hiljem rumalaid kombeid pea võimatu välja harjutada. Talledele on oluline ka selgeks teha, et neil on tsoon, kuhu pole lubatud tulla – elumaja esine, lilleaed vm.
Pole midagi toredamat kui tervete elujõuliste tallede müramise ja kepsutamise jälgimine! Kunagi ei tea, mis elu ette toob, seetõttu olen kulutanud tundide viisi aega talledele, nende eest hoolitsedes, neid filmides, filmiklippe kokku monteerides ja taustaks sobivat muusikat otsides. Talled kasvavad suureks ent sellised kordumatud arhiivikaadrid jäävad!
Parim ravim elutüdimuse vastu ongi, kui veedad lihtsalt koos karjaga oma vaba aega – jälgides kuidas kitsed söövad, liiguvad, suhtlevad. Jalutuskäigul looduses jälgi valvsa pilguga nii rivi etteotsa trügivaid kui ka viimaseks hoidvaid kitsi. Võib-olla peaksid nüüd plaanima välja praakida eesotsas liigselt ringi traavivad või rivi lõppu hoiduvad eakamaid, tervisemuredega kitsi. Jälgimise hõlbustamiseks võiksid kahtlased kitsed mingil moel eriliselt märgistada. Näiteks meie karjas saavad põduramas seisus kitsed erepunase kaelarihma. Rivi ees juhipositsioonil kitsede kaelarihma küljes oleme kasutanud nii kellasid kui asukoha positsioneerimisseadmeid.
PAARIDE VALIK JA ARETUS
Vali paarituseks ainult teadaolevalt 1,5 -10 aasta vanused hea tervisega, korras udaraga, suvel 2 ja enam liitrit päevas andvad kitsed (1 tall vajab päevas vähemalt 1 liitri piima! Mitmikute sünni korral ja eriti just talvel võib kehva piimakitse korral osutuda vajalikuks tallede lisatoitmine!). Jäta aretusest välja kõik kitsed, kes olnud väikse sünnikaaluga, kellel tallena kasvus kängujäämist, luupunne, mädakoldeid. Info looma mineviku kohta saad sisseseatud paaritumiskaustast!
Võimalusel kasuta hea jõudlusega korralikku sikku, kes pole lähisuguluses ühegi paaritatava kitsega. Lihtsalt tallede saamise pärast pole mõtet kitse paaritada, ta annab piima ka ahtrana.
Innatsükkel vältab 18-23 päeva, kestab 12-39 tundi, tiinus 5 kuud (150 päeva). Kõikumine 5 päeva varem/hiljem! Indleva kitse tunneb ära sabaliputamise, häälitsemise ja sikuga kontakti otsimise järgi. Meil levinud piimakitsed indlevad tavaliselt augustist märtsini. Talled sünnivad siis jaanuarist augustini. Minikitsed ja lõunamaised tõud indlevad aastaringselt.
Tiinuskalender siit (ja kliki vasakul linkide veerus "Due Dates")
Sikk haiseb innaajal spetsiifiliselt, sellega ta meelitab kitsi enda juurde. Et olla veelgi vastupandamatum, pissib sikk oma habemesse, esijalgade- ja kõhukarvadesse. See kõlab sama “romantiliselt” nagu viskaks baarileti ääres mõni kuramaažist huvited härrasmees endale kapaga õlut habemesse, et naisterahvastele meeldida. Aga kitsedel see nii lihtsalt ongi. Piima kvaliteet sikuga koos pidamisest ei muutu, kvaliteet oleneb eelkõige lüpsihügieenist ja jahutustingimustest.
Sikud võivad olla väga erineva iseloomu ja haisu intensiivsusega. Mida haisvam sikk, seda "kitsesemalt" haisvam piim on tema järglastel. Ohutuse huvides võiks eelistada nudi sugulooma, kuigi kahe nudi looma omavahelise sigimise tulemusel võib sündida hermafrodiit e kahesooline isend. Seni oleme kogenud, et see võimalus on siiski üsna harv ja kaalub üles selle kahju, mida tekitavad sarvilised loomad. Kahesoolise isendi saab kasvatada lihaks või kasutada innadetektorina: see annab võimaluse karjatada tervet karja koos, nii paarituseks liiga noori kui liiga vanu. Sel moel on kogu kari karjamaal ja saad võtta kindlalt suletud ruumi siku juurde vaid kahesoolise poolt tuvastatud suguemased. Sel meetodil saab säästa end suurest vaevast kui Sul on paarkümmend sugukitse ja neile lisaks ka paarkümmend kevadist talle ning veel mõned eakad kitsed, keda peab sikust kindlasti eemal hoidma.
Hea jõudlusega siku hankimine on oluline investeering. Kui vähegi võimalik, ära sellelt kokku hoia. Võimsa siku ülalpidamine nõuab küll lisakulutusi nii söödale kui sulu kindlustamisele – sest eriti sarvedega sikk on võimeline maha lõhkuma päris tugevad aiad, et indlevate kitsede juurde pääseda. Püüa teha koostööd mõne sikuomanikuga, kellelt soetada korralikult piima andva kitse järglane. Või kui kari on terve, on võimalik ehk paaritustasu eest isegi sikku laenata.
Meie kümnekonna hooaja statistika järgi saan teha mõned üldistused: sooliselt sündis tallesid enam-vähem võrdselt pooleks ning jagades lõpliku tallede arvu poeginud emakitsede arvuga, saime tulemuseks 2 talle, olenemata sellest kui palju oli jadas kaksikuid, kolmikuid või üksiktallesid. Erandkordadel sündis ka nelikuid ning kahesoolisi.
Säti paaritushooaeg ühele kindlale, endale kõige sobivamale lühikesele perioodile. Et seda saavutada, lase paar esimest indlemisperioodi mööda. Ideaalne, kui karjas oleks hermafrodiit: ta haiseb nagu sikk ja näitab Sulle kätte indlevad kitsed. Kõik kitsed sünkroniseerivad siis haisu tajudes inna ühele ajale, samas Sa ei pea muretsema, et kahesooline paaritaks ära karja liiga noored, vanad või muudmoodi aretuseks kõlbmatud kitsed. Sa ei pea hoidma nädalate kaupa eraldi enamikku karjast vaid iga indlev kits eraldi läheb paarituse ajaks siku juurde. Kui talled viis kuud hiljem kõik üheaegselt sünnivad, on probleemide korral hõlpsam kombineerida olemasolevate tallede ja kitsedega: harjutada kolmiktallesid üksiktalledega kitsede alla, leida võimalike hukkude puhul asendusemasid ja asendustallesid jne. Ja juhul, kui siiski tuleb üle minna kunstlikule toitmisele, saad selle tööga paari kuu möödudes ühele poole. Vaevalt, et tahaksid erinevas vanuses talledele piimasegu kokku segamise, lutipudelite ja ämbrite steriliseerimise ning neli korda päevas tallede toitmise venitada mitmete kuude pikkuseks perioodiks!
TALLEDE KUNSTLIK TOITMINE
Kitsed ega talled ei pane Sulle pahaks, kui eraldad neid päeva ajaks üksteisest. Kitsed saavad siis kõhud õues segamatult täis süüa ning jalutada, talled aga kambakesi soojas põhus magada ja mürada. Talled on ilusti järelvalve all, nad ei satu hulkuva koera, kiskja või ebasõbraliku kitse sarvede ette. Sotsialiseerumine toimub neil omavahel ning õhtul emakitsede lauta saabudes. Oluline on talledele jooksukoridoride võimaldamine. Jooks ja lihaste treening on arenevatele talledele sama tähtis nagu puhtast inventarist etteantud soe 39-kraadine piim! Kõik need abinõud üheskoos hoiavad ära kõhukinnisuse, -lahtisuse, traumad, äärmuslike ilmastikutingimuste kätte jäämise, tõbedesse nakatumise ja kõrvaldab sel moel mõned olulisemad tallede põdemise ning kängujäämise tegurid.
Kui ei jää muud valikut peale kunstlikul toidul üleskasvatamise või lisapiima jootmise, kasuta spetsiaalseid loomalutte. Beebilutid on liiga pehmed, neile tulevad väga kiiresti mõrad. Farmitarvete poodides müüakse näiteks laste toidupudelitele NUK pealekeeramiseks sobivaid pikki pehmeid loomalutte. Veelgi paremad on aga erinevad spetsiaalsed lutiämbrid. Enne ostmist või tellimist Põllumehe Kaubamajast uuri põhjalikult kui lihtsalt käib neil luttide lahtikeeramine. Aeg-ajalt on vaja lutid ämbri küljest lahti keerata, hoolikalt pesta, keevast veest läbi kasta ja desinfitseerida. PM Kaubamaja lingil viidatud lutid on jäigad ja talledele harjumatud, ent kokku- ja lahtiühendamine käib lihtsamalt kui pehmete luttidega ämbril. Kõvade punaste luttidega ämbrist võttis tallede harjutamine küll rohkem aega ent õppimist kiirendas ühe eelmise hooaja kergelt lekkiva luti kasutamine. Niimoodi taipasid talled palju kiiremini, et lutist voolab piima, misjärel üritasid tõmmata ka teisi, jäigemaid lutte. Mida noorem on tall, seda kergemalt ta võtab õppust.
Lutiämbri lutte tuleb vahetada, sest avaus venib suureks, piim hakkab lekkima.
Lutiämbri tihendeid tuleb vahetada, sest ka need venivad välja. Vastupidavamad tihendid saab varuda traktoripoest – 36,5 mm diameetriga ümmargused mustast kummist tihendid.
Tallede ellujäämiseks on väga oluline, et nad saaksid poole tunni jooksul piisavalt ternespiima! Sellega kujuneb välja kaitse mitmesuguste kõhuhädasid põhjustavate bakterite vastu! Eelkõige peaks ternespiim pärinema oma emalt; kui see pole võimalik, siis teiselt kitselt; kui ka see pole võimalik, siis lambalt või kasvõi lehmalt. Kui ternest pole mitte kusagilt võtta, siis üks hädapärane terneseasendaja retsept: lisa 1 liitrile poepiimale (aga parem tavalisele kitsepiimale) 100 ml kohvikoort, 1 spl toiduõli ,1 kanamuna kollane, 1 spl suhkrut. Soojenda 39 kraadini. Kui on, siis lisa paar tilka kalamaksaõli. Esimesel söögikorral võib tall süüa umbes 70-100 ml .
Piimasegudest on meie talledele olnud parim E-Eliit1 (vasikate täispiimaasendaja PUNASE kirjaga!!). Oleme katsetanud ka Denkamilki ent see tekitas kõhuhädasid. Uuri eelnevalt segu koostist, see ei tohi sisalda soja! Enamik sojadest on GMO! Ära lase end segada ka poes müüdavast "Tallede täispiimaasendajast". See on mõeldud lambatalledele ja sisaldab eriti rammusat koorepulbrit! Lambapiima rasva-, kuivaine-, energia-, proteiini-, kaltsiumi- jpt. ainete sisaldus on tunduvalt kõrgem kitsepiima omast. Kitsepiim sarnaneb kõige rohkem lehmapiimale.
Samas, kui rahakott välja kannab, võiks tallede söötmisel rakendada sellist algoritmi: esimesed 3-5 päeva ternespiim, seejärel esimene kott tallede täispiimaasendajat (pisut lahjem kui lambatalledele doseeritav segu). Kui see nahka pistetud, siis E-Eliit1 ehk "punase kirjaga pakend" vasikatele. Teisest elunädalast anna vabalt ette ka jõusööta või kaera ning tavaline kohaliku eesti kitse tall kasvab mühinal samas tempos kui tüüringer või muu väljamaine tõug, saavutades kaheksandaks nädalaks eluskaalu 15 kilo. Toorproteiini protsent peab olema pulbris võimalikult kõrge – mitte alla 18!
E-Eliit1 segu tuleb väga-väga täpselt mõõta, arvestusega 150 g/1 liitrile, valmistades algul pisut kuumema kui 40-kraadise veega vahetult enne toitmist (arvesta: paras veetemperatuur on selline, mida veel palja käega suudad kannatada, segu jahtub talvisel ajal kiiresti, kuni üle õue lauta jõuad. Valmistamise inventar ja jooginõud tuleb kohe pärast söötmist võimalikult kuuma veega pesta ja aeg-ajalt desinfitseerida. Normaalne tall peaks suutma esimesel elunädalal süüa korraga 120-150 ml, teisest elunädalast 250 ml ehk 4 toidukorraga 1 liitri päevas. Paarikuine sööb juba 750-1000 ml korraga. Talle kõhtu saab kontrollida kõhu "punnuse" järgi. See peab olema söödetud kergelt punni, mitte ümmarguseks palliks. Ülearune piim valgub soolestikku ning hakkab roiskuma, põhjustades kõhulahtisust. Kui nii juhtub, siis jäta tall päevaks dieedile ja kuiv hein ette. Kõhulahtisuse põhjuseid võib olla ka teisi, tutvu Ants Kuksi loengumaterjalidega lambatallede kohta! Ja veel SIIN.(peab kerima!) Selles materjalis on kirjeldatud erinevate sümptomite (näit punnkõht, vesine roe, napp või olematu kaaluiive, krambid) põhjusi ja abi.
Kõigi mikro- ja makroelementide tähtsuse ja koguste kohta erinevatel põllumajandusloomadel on väga hea ja põhjalik kokkuvõte Viivi Sikk`u raamatus "Loomade mineraalne toitumine". Paljud hädad saavad alguse just elementide, eriti seleeni puudusest tiinuse ajal. Kui kits pole saanud piisavalt seleeni või oled soetanud uue kitse, kelle tausta täpselt ei tea ning ta poegib pärast karja saabumist, on valgelihastõve vältimiseks talled parem kohe süstida. Tegu on lihtsa lihasesse tehtava süstiga ning kuna nõukaajal reeglina kõiki tallesid süstiti, peaks selles küsimuses suutma aidata iga veterinaar.
Tallede üleskasvatamine tuleb odavam, kui saad kasutada oma lüpsikitsede piima või veel parem – teed piimast juustu ja joodad juustuteost eraldunud vadaku talledele. Vadakut juues vajavad talled täiendavalt mineraale ja valgurikkaid jõusööda graanuleid, mida Anu Aidas, Scandagras müüakse. Või ostad talumehelt mõned kotid vilja (kaer on kõige kindlam, sh lollikindlam). Loe ennem ka Maavillase lehte SIIN.
Väidetavalt on kitsetallesid võimalik üles kasvatada lehmapiimaga. Minul kogemus puudub. Lehmi ei ole me pidanud niivõrd ammu, et mu enda seedesüsteemis ilmselt lehmapiima ümbertöötlemise ensüümid juba puuduvad. Olen saanud igal katsel talu- või poest ostetud lehmapiima tarbida ebamugavustunde ja kõhuvalu.
Koolitusel on räägitud Saksamaa suurtootmisfarmi kogemusest tallede söötmisel külma (< 20°) spetsiaalse piimaseguga (Denkavit), millele on lisatud sipelghapet (kalgendamiseks). Kuni Sul on vähe kogemusi, katseta esialgu ikkagi sooja piimasegu või vadakuga. Suurtootmise eripärast tulenevalt võetakse talled tõepoolest emade juurest täiesti eraldi ja neid toidetakse hoopis teisel režiimil, selleks et talled harjuks juba algusest peale vähese koguse piima ja suurema koguse jõusöödaga. Külma segu joomine tavapärases (pakendil kirjeldatud) koguses tekitab tarbetut energiakulu (segu soojendamiseks kõhus), põhjustades isegi tallede alajahtumist ja hukkumist. Samuti võib Su selliste kogemuste puudumine tallede söötmisel tekitada neil kõhulahtisust: liiga palju vilja või liiga palju piimasegu, sekka värske karjamaarohi ja võibki olla häda käes.
Tallesid tõsta sülle ainult kahe käega: ühega rinnaku, teisega pepu alt toetades (talle kõhtu venitades riskid terviseprobleemide tekitamisega).
Väiksema talle süleshoidmisel saab esialgu kasutada ka üksnes ühe käe küünarvart, vilumuse kasvades on võimalik haarata kummalegi küünarvarrele kaenla alla üks tall.
Lutist toites toeta vasak jalg põlvekõrgusele pingile ja aseta tall pikuti oma reiele, lutipudeli ots ja talle lõug hoia parema käe peopesal, vasakuga toeta kuklast (kui tall esialgu tõrgub joomast, resonantsi tekitab vm) või istu ja võta tall risti oma põlvedele või (kui teisi tallesid pole segamas) toida teda lüpsiriiulilt, pingikeselt või kasvõi näiteks kirvepakult – et tall seisaks pisut kõrgemal ning Sa ei peaks küürutama kükakil väsitavas asendis.
Lutiämbrist tervet kampa jooma õpetama asudes meelesta end positiivseks ja heatujuliseks, kinnita ämber kindlalt seinale õigele kõrgusele spetsiaalse hoidiku otsa, säti end mugavalt pakule või lüpsipingile istuma ning haagi tallesid kannatlikult üha uuesti ja uuesti luttide otsa. Vajadusel kuula lõõgastavat muusikat või palu perearstil mõni leebem rahusti välja kirjutada. Naudi olukorda, see hakkab Sulle lõpuks kindlasti meeldima! Peaaegu kõik talled võtavad paari-kolme päevaga õppust ega ürita enam sõrmi või riideid lutsida või hammustada, sõrgadega selga kraapida, turja peale hüpata ega koonuga kõige ebasobivamal hetkel müksida. Pigem on nüüd ülesöömise ennetamiseks väikseid vaadikesi kokku vaja hakata korjama ja sulgu tõstma. Õppimist kiirendab ühe sissetöötatud, kergelt lekkiva luti kasutamine, mille otsa esmalt iga tall haakida.
Elujõuetute tallede hoolitsemine samm-sammult:
1) üles soojendada, kui on jahtunud; tuua tuppa ahjule vms sooja. Jahtunud talle pole mõtet toita, ta ei seedi piima. Raha eest võib soetada soojenduslambi , parim soojendaja on tegelikult kevadpäikesest soojaks köetud kuiv sõnnikuaun päikselisel päeval tuulevaikses kohas. Talle tuleks põhutuustiga hõõruda ja masseerida, et veri ja lümf ringleks
2) kui tall on soe, kontrollida imemisrefleksi; näpp suhu pista. Kui ise ei ime, siis peab teda sondiga toitma. Ilma sondita piima suhu kallates satub piim tallele kopsu, tekitades kopsupõletiku ja kindla surma. Lihtsa sondi kitsetalle toitmiseks saab valmistada, lõigates klistiirikoti voolikust paraja jupi ning torgates selle lihtsalt lutipudeli avausest sisse
3) mahajahtunud ja ülessoojendatud tall vajab enamasti ka antibiootikumi (noromectin), et olukorrast välja tulla.
KITSEPIIMAST
Kitsepiim on tervislik ent parima tulemuse annab 2-3 minuti jooksul otse udarast lüpstud ja kohe kurnatud sooja piima joomine! Ternespiima kuur, ka külmutatud kuubikutena, on võimas ravivahend bronhiidi ja mitmete viirushaiguste vastu!
Tavaliselt annab kits paar-kolm kilogrammi piima päevas.
USA Texase osariigi Western-Acresi kitsetalu toggenburgi tõugu kolmeaastane kits Zephyr Rosemary püstitas 9. septembril 1997 maailmarekordi, lüpstes 18 kg piima.
Erakordselt suure piimaanniga Zephyr Rosemary hoiab enda käes ka ühe laktatsiooniperioodi maailmarekordit: 305 päeva jooksul 3 613 kg piima.
**NB! Toorpiimale esitatavad nõuded väike- ja suurtootja vahel erinevad ainult sel juhul, kui on tegemist toorpiima väiketootjaga (toodab lehma toorpiima kuni 100 kg päevas/700 kg nädalas või ute toorpiima 10 kg või kitsepiima 20 kg päevas), kes müüb oma toorpiima otse farmist, ja kasutab piima enda ja oma pere jaoks. Sellisel juhul toorpiima kvaliteedi määramise kohustust laboratoorsete analüüsidega ei ole. Ei pea olema ette näidata ka veterinaartõendit. On vaid nõue, et piim peab pärinema kliiniliselt tervetelt loomadelt, karjast ja piirkonnast, kus ei ole loomataudi esinemist ja kahtlust, kari on brutselloosi- ja tuberkuloosivaba, piim ei tohi sisaldada antibiootikumijääke ja teisi veterinaarpreparaate ja piim on jahutatud madalatele temperatuuridele. Kui piimatootja otsustab toorpiima hakata turustama tänaval, turul või müüb piima jaekaubandusettevõttele või piimatööstusele, liigitub ta jalamaid suurtootjaks. Sellisel juhul rakenduvad väikepiimatootjale kõik nõuded, mis suurtootjalegi.
Kitsepiima somaatiliste e. keharakkude arv (SRA) võib olla kõrgem kui lehmapiima vastav näitaja!
Kliiniliselt terve lehma udaras võib olla 50 000-200 000 rakku /ml (olenevalt lehma vanusest) (Smith, 1995). Subkliinilise mastiidikorral tõuseb arvukus tavaliselt kuni 500 000 rakku /ml
Kitsepiimas 1 500 000/ml – US A klassi pastöriseeritud piim!
Kitsepiima SCC ei korreleeru leukotsüütide arvuga.
Terve kitse piimas on laktatsiooni lõpus 750 000 –5,4 milj rakku/ml
Mõjuriteks on laktatsiooni järk, kitse tõug- Allikas: Moatsouand Park, 2017. Handbookofmilkofnon-bovinemammals
Veel huvitavaid artikleid SCC kohta:
* erinevate lüpsiviiside mõju piima hügieenile – masinlüps ei pruugi olla puhtam: http://www.uco.es/zootecniaygestion/img/pictorex/18_16_28_Delgado.pdf
* EU standard 1,500,000 cell/ml: http://om.ciheam.org/article .php?IDPDF=1600117
Toorpiima kvaliteeti, sh ohutust mõjutavad tegurid: Merike Henno
* kitsepiima proove on võimalik saata ka piimaringi auto peale
Ajakirja "Lammas ja kits" kitsekasvatuse osa kõik peatükid skaneerituna:
Laadige alla 6,36 MB kasulikku teavet või sirvige minu kitsepidamise tähelepanekuid otse blogist SIIN
Veel mõtlemapanevat materjali. Enne kui otsustate kitsepidajaks hakata:
Levinumad kitsetõud otstarbe kaupa, fotod
Üks osa maailma 373-st kitsetõust: kirjeldused, fotod
Veel üks sait, umbes 70 erineva kitsetõu piltide, lühikirjeldusega
NB! Ka meil Eestis tõestab tõu üksnes tõutunnistus! Kõik valged kitsed EI OLE piimakitse tõugu saaned! Kõk tumedad sarvilised EI OLE tüüringi metsakitsed ja kõik kummaliste pikkade kõrvadega isendid EI OLE anglonuubia kitsed! lma paberita ning märgistamata kitsed on enamasti kohalikku "eesti tõugu" või äärmisel juhul kunagi Lätist/Leedust/Venemaalt sisse toodud/kohapeal ristatud!
Oluline! Puukidega levivad haigustekitajad kitsepiimas: kitsede nakatumise ennetamiseks tuleb neid puugivastase preparaadiga töödelda. Sel aastal on saadaval Deltanil (Spotinor), mida iga 6 nädala tagant turjale kanda. Piimatarbimiskeeld puudub. NB! Toimib ka täide ja väivide tõrjeks!
Oleme kogu oma kitsepidamise aastate vältel kasutanud preparaate ilma piima pastöriseerimata. Meie kitsedel puuke pole ning pereliikmetelt võetud regulaarne vereproov ei ole näidanud nakatumist borrelioosi või entsefaliiti.
NB! Info ühe tüüpilise "tõukitsede" müüja kohta:
Heili Tammaru Raplamaalt Lelle kandist, tema kitseäri koht, ema nimele registreeritud ala EE25610 asub SIIN.
Veenduge alati Google Chrome brauseri pildiotsingu abil, kas kuulutusel olev klantspilt on originaal või varastatud mõnelt välismaise kitsefarmi lehelt nagu see Heili Tammaru stiilinäide:
Heilil on alatasa mitmeid kuulutusi Kuldses Börsis, Maalehes ja mujal, aegunud kuulutusi saaneseguste ristanditega, TWZ ristanditega, NUUBJA talledega ja SIIN.
Võrrelge omavahel aegunud ja aktiivseid kuulutusi! Võite avastada, et samade loomade pildid on mitmeid aastaid müügikuulutustes üleval!
FB-s pakub sama isik (varjunime all Heili Olen) agaralt oma loomi, eriti algajatele kitsehuvilistele nn "Angolo Nuubja" kitsi!
https://www.facebook.com/Nuubian?fref=ts .Konto on kaunistatud varastatud anglonuubia kitsepiltidega: SIIT
Heili võõraste kitsepiltide NÄIDE FB kinnises grupis- tegelikult on see saksakeelse saidi kõige alumine foto (Foto õigused: Natalia Prochazka, NOG NL).
Isegi kui riskite Heililt osta ja esialgu tundub tehing, suhtlemine, isegi müügiloom/müügilind tore, siis probleemide ilmnemisel ja nende lahendamiseks Heili poole abi pöördumisel peate olema valmis kõige vastikumaks kohtlemiseks.
Heili hakkab ähvardama ja avalikult nime mustama. Üks näide, mida Heili teha võib ehk kuidas ta pani neti kaudu tasuta saadud turvahälli nahaalselt uuesti müüki ja kui annetaja tundis hälli pildi ja kontakti järgi ära, järgnes asja avalikustanud inimese aadressil selline sopp: LINK
Hammaste järgi vanuse määramine ning info kitsede vanuse kohta:
Sellest artiklist selgub, et emasloomad elavad keskmiselt 11-12 aastat, kuid...NB! kitsede eluiga on otseses seoses tallede toomisega. Kui pärast 10-ndat eluaastat jätta kits "puhkusele", võib ta vabalt elada 16-18 aastat! Olevat leitud eksemplar, kelle vanuseks koguni 24 aastat.
Kastraatide keskmine eluiga 11-16 aastat.
Sikkude eluiga 8-10 aastat. Sikkude lühemat eluiga seostatakse nende iga-aastase stressirohke innahooajaga. Lisaks sellele peab suguvõimelise sikutalle 3-ndal elukuul emast ja jt suguluses emastest eraldama. Samas võib kitsetall kogu elu kontakti emaga hoida. Kitsed on väga viljakad ning saavad kähku (2,5 kuni 3 kuu vanuselt) suguküpseks. Et meil ametlikult on seadusega keelatud elastraatori vm kudesid kärbutava meetodi kasutamine, jääbki kastreerimine tihtilugu tegemata. Meie riigis tohib kastreerida vaid litsentsiga veterinaar, kasutades selleks kirurgilist või burdizzo meetodit.
Ja üleüldse, eksole..... tundub ju nii julm ja harjumatu kiusata toredat kitsepoissi, kes niiiiii haledat häält oskab teha!?!?!
Aga...kitsed on üsna osavad ronijad ja nutikad, eriti inneldes ja nii võibki juhtuda tüüpiline äpardus kui härdameelse, väheste kogemustega alustaja kitseomaniku noore 3-7 kuu vanuse kitsetalle paaritab ära sellesama kitsekese vend juba augusti teises pooles ning jaanuarikülmadeks ongi nappide emainstinktide, olematu piimaanniga, väljaarenemata kehaga noorkitsel käes elujõuetu(d) tall(ed), kelle ellujäämine tihtilugu üsna küsitav.
Mõned näited Eesti kitsekasvatustaludest (nii nagu nad meil parasjagu on):
Mida peaks veel teadma kitsi pidama hakates:
* kõige olulisem on endale selgeks teha kitsepidamise eesmärk: on see piim, liha, vill, nahk või lihtsalt silmailu? Millised oskused ja ressursid on eelnevalt olemas? Kuidas lahendada sööda-, sõnniku- ja järelkasvu küsimus? Asjad on vaja läbi mõelda, sest vaevalt tahaks keegi kulutada kümnekonna kitse talitusele tervelt paar tundi hommikul ja sama palju õhtul ning veel tükikese lõunastki! Sööda varumisel on oluline teada, et kohalik tõug saab piima tootmiseks hästi hakkama üksnes kohaliku söödaga, imporditud võimsat kasvu tõugudele kulub sööta sama koguse piima jaoks vaat et poole rohkem ning tihtilugu on tarvis hoopis spetsiaalseid graanuleid.
Kits on karjaloom, kari algab kolmest isendist. Ka väikse karja puhul oleks hea, kui on olemas ettekujutus või visioon kuhu jõuda, nii banaalselt kui see ka ei kõla. Vastasel korral võib kogu värk hakata kiskuma metsjänese kannul sihitult haake tegevaks koerarakendiks. Me ei rista ju omavahel chihuahuat ja rottweilerit ega vii neilt saadud järglasi pikakõrvalise spanjeli juurde paarituseks?
* enne kitse ostmist on soovitatav nõuda eelmiselt omanikult looma märgistamist. Kõigi korrektselt märgistatud loomade andmeid saab kontrollida SIIT (ISO kood on kõigil eestis märgistatud kitsedel EE). Andmed loomakasvatajate asukoha jpm kohta: https://kls.pria.ee/kaart/
Internetis leidub häid võõrkeelseid soovitusi, mida silmas pidada kitse ostmisel. Eesti keeles on üsna sarnane leht lamba ostu teemal, artikli autor loomaarst Ants Kuks. Kitse puhul peab kindlasti üle vaatama kõige olulisema piirkonna ehk udara seisukorra! Sõlmed udaras, nisavigastused, lisanisad, nisade vintskus, tõrkumine lüpsil, veri piimas – need on tõsised puudused! Mida vanem on kits, seda suurema tõenäosusega on tal olnud udaratraumasid ja udara sidekoestumist, mille tõttu võib ka piim üha vintskemalt nisadest väljuda.
Teine tähtis tegur on iseloom : tigedal sotsialiseerumata loomal on oma kindlalt väljakujunenud harjumus liigikaaslastele sarvedega virutada või neid hammastega kakkuda. Tasub üle küsida ka, kui vanalt kits on esmapoeginud, kas on olnud üksik- või mitmiktall, mida räägib omanik müügilooma esivanemate tausta kohta. Isegi kui kuuldu on teie jaoks arusaamatu nagu hiina keel, annab pererahva loomadesse
suhtumine aimu, kas neilt üldse osta või mitte. Ja pidage meeles – erialane termin isaslooma kohta on SIKK! Metsas ja jalas on sokk, laudas sikk, selle tegi minule eesti keele õpetaja omal ajal üdini selgeks.
Samamoodi p o l e o l e m a s N u u b j a , A n g o l a N u u b j a e g a A n g o l o N u b i a n jne tõugu! Terminoloogiliselt on õige anglonuubia kits (ingl k Anglo-Nubian goat)
Ning veel ja veelkord: ükskõik kui veenev on müüja (NB! näiteks Heili Tammaru tel. 5451 0539 ja valenimega KEILI tel. 5919 3034)) jutt, üksnes(!) konkreetse müügiloomaga kaasasolev tõutunnistus/sertifikaat vanemate jõudluse kohta ja looma kõrvas olevad märgid kinnitavad, et tegu võib olla üliheade omadustega, rahaliselt hinnalise import-piimatõuga! Ja alati ei piisa ka sellest! Vältige ostmist inimeselt, kes pidevalt kuulutab! Kasutage interneti-otsingut väidetava tõu kindlaks tegemisel. Katsuge udarat, proovige lüpsta, maitske piima! Teadaolevalt leidub Eesti taludes eksootilistest sortidest vaid kameruni kääbuskitsi, rootsi maatõugu kitsi, tüüringi (TWZ) metsakitsi, saane kitsi, vähesel määral lontkõrvalisi buuri lihakitsi ja üha rohkem erineva veresuse protsendiga anglonuubia kitsi. Kahe erineva tõu ristamine ei anna enam puhtatõulist järglast. Umbropsu sihitult ristates võime lõpuks jõuda tagasi esialgse metsiku besoaarkitseni. Aretustegevus on pikaajaline, väga teadlik ja eesmärgikindel, vilunud silma ning geneetikast kõige elementaarsemaid algteadmisi nõudev tegevus! Seejuures ei saa keskenduda ainult ilule, sest ka ilus kits peab suutma toita oma talled. Teisalt, üksnes toodangu suurendamisele panustades võib tähelepanuta jääda välimik ning võimenduda edasipäranduvad puudused.
Väike spikker vilunuma "silma" saavutamiseks "Kitsekasvatuse" käsiraamatust lk 52 ja 54. Raamat on tõlgitud saksa keelest 2013 aastal!
* vastavalt põllumajandusministri põllumajandusloomade märgistamise korra määrusele nr 77 §3 lõige 41 märgistatakse kits kuue kuu jooksul alates looma sündimise päevast või enne nimetatud tähtaja möödumist looma ühest karjast teise või tapamajja viimise korral. Nüüd on leiutatud kõrvamärgid ka minikitsedele. Minikõrvamärgid ei ole vastupidavad, nad purunevad kergelt ja kaovad kõrvast ära.
* kitsed taluvad külma, kuid mitte niisket, tuulist ilma(NB! Udar on paljas ja külmetub!). Neil peab sajuperioodil olema vähemalt varjualune. Varjualuses võiks olla eritasandilisi lebamisriiuleid, kuhu kitsedele meeldib üles ronida ja kuivas olla. Ehitise konstrueerimisel on vaja eelnevalt väga hoolikalt läbi mõelda, kuidas seda hiljem puhastada.
* kits on võimeline hüppama/ronima/küünitama kaugelt üle oma turjakõrguse/kehapikkuse. Kui pea ja üks esijalg mahub läbi, tuleb jälgida kas kits mahub ka ise läbi. Piirdeaed peaks ulatuma minimaalselt 1,3 m kõrgusele(olenevalt ka tõust ja kitse sportlikkusest). Meie oleme nüüdseks katsetanud nii ketitamist, elektritara kui virtuaalset aeda koos karjakoera ja rajakaamerate süsteemiga. Kõige tõhusamaks on osutunud just see viimane, kombo-variant. Sedalaadi kombo tasub ennast eriti siis ära, kui teie naabruses tegutseb näiteks loomavihkajast kriminaal. Kuna kaamerad salvestavad loomade juures liikujaid ning asukoha-jälitaja näitab ära karja täpse asukoha ja liikumise trajektoori, osutub vajadusel hiljem võimalikuks tõendada loomade väärkohtlemistpolitseile või kohtule.
NB! Enne ketitamist tutvuge lamba- ja kitsepidamise põhinõuetega EL liikmesriigina kehtib meil rikkalikult mitmesuguseid ettekirjutusi, mis on välja töötatud loomade hukkumise ja kannatuste vältimiseks, samuti nakkushaiguste ja epideemiate leviku tõkestamiseks jpm. Nende läbilugemisel tasub erilist tähelepanu pöörata erinevatele pädevustunnistustele, millede olemasolu nüüd nõutakse (näiteks loomade veol üle 50 km, põllumajandusloomade tapaeelsel uimastamisel ja hukkamisel, aga ka loomsete saaduste ning kõrvalsaaduste käitlemisel).
* elektritara ehitamisel hankige korralik voolugeneraator, nii piisab heal juhul ka kolmest traadist. Alumine traat olgu 15-20 cm kõrgusel maapinnast. Muidu hakkavad kitsed harrastama traadi alt läbipugemist. Kasutatava lindi/traadi voolutakistus peab samuti olema vastavuses generaatori võimsusega. Aastast 2019 pole ka väliaedikus lubatud kasutada okastraati(mis oli senistest kõige kitsekindlam).
* kellele vihtade tegemine meeldib, on väga hea. Meie oleme kenadel päikeselistel talvepäevadel kogu karjaga lihtsalt teeäärse võsa ääres jalutamas käinud. Kitsed nosivad siis ise neid võrseid, mis neile maitsevad.
* kitsed naudivad kui neil selga sügatakse. Pärast lüpsi on parim viis neile lahke häälega kiitust jagades, selga-rinda kratsides ja kaelale patsutades tänu avaldada. Paluke leiba sellele lisaks on juba maitseasi. Sama meetodiga taltuvad ka sotsialiseerumata kitsed, lisaks võiks neid talvel paigutada laudas kuhugi käidavasse kohta. Kits taipab, et teie igakordne möödumine ei kujuta ohtu ning nurka põgeneda ei saa. Olen sel moel sõbrunenud paljude metsik-kitsedega ning viimaks on nad hakanud mulle sülle pugedes isegi kõrva "nohistama". "Nohin" on jäägitu poolehoiu tunnus.
* E. Musto "Kitsekasvatuse käsiraamatus" on soovitatud kitsi lüpsta nn lüpsiriiulil. Kel puusepaoskusi napib, võib lüpsinurga kombineerida edukalt ka paraja suurusega ree, madalama lauakese vms abil: kits hüppab siis nurka asetatud alusele ja nii saab teda mugavalt, ise küljega kitse poole istudes, lüpsta. Lüpsiriiulit võiks aeg-ajalt puhastada või vähemalt mõnel vihmasel päeval räästa alla ligunema tõsta.
* 1-1,5 aasta vanust kitse võib hakata lüpsma ka siis, kui sikku pole käepärast olnud. Noor kitseke kasvatab ja kahandab puberteedi saabudes (4-12 kuiselt, olenevalt sünniajast) ise oma udarat. Kevadel värske ädala peal pidades võib korra päevas ühel ja samal ajal julgelt alustada tema lüpsmisega. Kui tegu pole suurtootmisega, kus oluline iga piimatilk ja võimalikult kiire kasumlikkus, võime rahulikult oodata noore kitse väljaarenemist, jälgida udara sobivust lüpsiks, noorkitse iseloomu jpm asjaolusid. Teisel elukevadel kordagi poegimata lüpsile harjutatud noorkitsed kiinduvad väga tugevalt oma talitajasse. Nad kohtlevad lüpsjat kui oma talle! Kui nisad on esialgu väga tillukesed, võiks noorkitse kinni hoida ja sööta tema alt mõne teise kitse tallesid.
* nii nagu alla aastast kitse, pole soovitatav paaritada ka üle 10 aasta vanust kitse, selle asemel hakata teda samamoodi kevadel ahtrana lüpsma. Vana kits ei pruugi enam poegimisega toime tulla. Või poegib küll ära, ent suur pingutus nõuab paari kuu möödudes kitse elu. NB! Oleme saanud järele proovida!
* noort esimesel lüpsil kitse saab õpetada rahulikult paigal seisma seina ääres kütkes, kui tema kõrvale kükitades võtta üles lüpsi- (ehk parempoolne) tagajalg, pista see endale parempoolse põlveõndla vahele keharaskuse alla ja samal ajal rahustavalt rääkides lüpsta. Meetodit saab kasutada ka putukarohkel suvel, mil õppinud rahulik kits ei pruugi nii rahulik olla. Kui ei jää muud võimalust ja kits oma koiva järjekindlalt lüpsikusse pistab, tuleb ikkagi ehitada lüpsiriiul või -pukk ning pukis kütkes seisval kitsel tagumised jalad sõrgatsiliigestest pehme ent tugeva paelaga (mõni vana kleidivöö vm) kindlalt ümber pukilaudade kinni tõmmata. Enamasti piisab korrast-paarist, et kits taltuks. Raskemad juhused võivad nõuda ka nädala jagu sidumist ent see tasub vaeva kuna hiljem kits taltub ega pea enam jalgu siduma.
* kitsede käsitlemise probleeme saab ennetada, püüdes luua nendega (soovitavalt juba talle-eas) tiheda emotsionaalne sideme. Õieti võib küll täie kindlusega väita, et kuni kits teid ei usalda, pole teil temaga suuremat pihta hakata: ta ei anna kätte, ei sõõruta vabatahtlikult piima, rapsib-pissib-kakab lüpsi ajal, turtsub tatti, võib halvemal juhul lausa ise oma nisad tühjaks imeda, udara ja tagakeha virtsaseks määrida, stressi tõttu kõhnuda, lõpuks haigestuda jne jne. Ehk käitub nagu siin blogis kirjeldatud põrguline Zygota! Meeldetuletuseks: kits ei ole nagu lehm ega ammugi nagu lammas. Kits ei ole põllumajandusliku suurtootmise liik! Igaüks neist omaette on karakteri ja tundeeluga isiksus! Minu enda hinnanguil on kits koduloomadest kõige intelligentsem, olles võimeline juba tallena ära õppima kõige olulisemad asjad kuidas käituda ja olla. NB! Jälgige, et rumalate kommetega kits ei saaks ebasoovitud oskusi õpetada oma talledele! Sõbrunege talledega: juba teisest elunädalast alates võib pakkuda neile jõusööta, kaera, leivakoorukest. Pisike leivatükk tuleks panna tallele suhu ning hoida seni suud koos, kuni tall mälub ja taipab, et see on söödav.
* jälgige oma karja: kuidas kitsed söövad, liiguvad, suhtlevad. Innahooajal sügisel lähevad omavahelised suhted teravaks: ka emased kitsed löövad päid kokku, ei sallita üksteise lähedalolekut! Jalutuskäigul jälgige nii rivi etteotsa trügivaid kui ka viimasteks hoidvaid kitsi. Võib-olla peaksite välja praakima eesotsas liigselt ringitraavivad või rivi lõppu jäävad vanaldased, tervisemuredega vms kitsed. Jälgimise hõlbustamiseks võiks kahtlased kitsed mingil moel eriliselt märgistada. Näiteks meie karjas saavad põduramas seisus kitsed erepunase kaelarihma. Rivi ees juhipositsioonil kitsede kaelarihma küljes oleme kasutanud nii kellasid kui lemmiklooma asukoha positsioneerimisseadedmeid.
* nii nagu meie kreemitame aeg-ajalt oma ihu (osad naised peavad tegema seda rohkem, teised vähem) vajab ka mõne kitse udar kevaditi kreemitamist, vältimaks päikese ja tuule koosmõjul kuivamist ning lõhede tekkimist. Alati ei piisa seestpidisest hooldusest, täpsemalt lakukivi mineraalidest või pole päris õige mineraal. Kreemi võib valmistada kitse oma piimavõidest või tapetud kitse sulatatud siserasvast või külastada farmitarvete poodi, küsides mõnd salvi või hankida shea võiet.
* sama lugu on udarat ümbritseva "bikiinipiirkonnaga". Karvakesed on kena disainielement ja supi sees puhas kiudaine, ent mida vähem satub neid lüpsikusse, seda parem! Kui karvad lüpsi ajal segavad, võiks neid pisut piirata. Lambakäärid, lambapügamismasinad lõikavad suurepäraselt ka kitse tõrksat karva.
* paar korda aastas tuleb teha kogu karjale üheaegselt läbi ussikuur, korrates seda enamiku preparaatide puhul umbes 7-10 päeva möödumisel. Siseparasiitidega nakatumise tunnuseks on: kõhnumine, pulstunud läiketa karv, mõnikord köhimine, mööduv kõhulahtisus. Välisparasiite reedab samuti karva pulstumine, sarvega turja ning tagajalaga kõrva tagant või kõhu alt sügamine. Kõik parasiidid on kitsedele tülikad, vähendavad jõudlust ning rikuvad nende üldist head väljanägemist(määrdunud-kõhvitsemisjälgedega seljad-küljed, kõhualused ja kõrvatagused)!
Preparaadi valikul kehtib kuldne soovitus: "Enne tarvitamist pidage nõu arsti või apteekriga!" Väidetavalt pole hea kasutada Albendazoli (paljudel siseparasiitidel on tekkinud resistentsus). Kahjuks pole paljusid häid preparaate vetapteekrite sõnul enam võimalik tellida: Ecofleece, Neostomosan, Bayoflay ja Butox . Hetkel on olnud saadaval piimakeeluajata Deltanil. Siseparasiitide tõrjeks võiks alustada Levamisol´iga, täide ja väivide vastu kasutada süstelahust Bimectin, Ecomectin, Noromectin (toimeaine ivermectin, piimatarbimiskeeld inimesele ~49 päeva) Kuna spetsiaalselt kitsedele näidustatud preparaate pole välja töötatud (täpsemalt – pole tehtud teadusuuringuid ega -katseid) kehtib kõigi puhul vähemalt 7-päevane piimatarbimiskeeld!
Lauda desinfitseerimiseks on samuti mitmesuguseid vahendeid, hea vahend kuivdesoks allapanu sisse on Stalosan F . Sääskede tõrjumiseks oleme kasutanud Deltanili ning tekitanud tossu ja sel moel leevendanud kitsede olukorda.
* aastas kord või paar on tarvis värkida sõrgu. Kõige käepärasem on seda teha tavalise kabjanoa või väikeste oksakääridegaga. Kitsedele meeldib lihvida ise oma sõrgu kive või kiviaedu pidi turnides. Kui kits lonkab, peaks kõigepealt vaatama, kas sõrad on korras. Värkimata sõrad rikuvad ka piima head maitset. See on seletatav haisu tekitavate bakterite kogunemisega talla all, kus neil soodsad tingimused ning seejuures ei piirdu bakterite tegevuspiirkond üksnes nahapinnaga vaid nad tungivad läbi naha ka kitse organismi!
* kitsede pidamiseks on aeg-ajalt makstud ka toetusi kuid 244 EEK- ine toetus kaotati 2004- l aastal seoses EL astumisega. samuti kaotati otsetoetus, mida korraks maksti 2016 aastal – kuna Euroopa Komisjonile ei suudetud põhjendada sektori raskusi olukorras, kus loomade arv aina suureneb: LINK! 2017 aasta eest maksti vaid kitsede heaolutoetust €9 iga vähemalt aastase emakitse eest (juhul kui karjas oli vähemalt 10 nõuetele vastavat looma).
* arvestamata toetusi on meie talu kogemused näidanud, et alates aastast 2007, mil kari kasvas u 40 peani ja avanes võimalus tegeleda turustamisega, on reaalne kitsepidamissaadustega (müügiloomad, liha, piim, nahad) teenida keskmiselt € 950 kuni €2000 aastas. Kõrghetkel 2016 suvel oli meie talus 84 kitse või kastraati ja 53 talle!
* kuigi puberteet võib saabuda ammu enne aastaseks saamist, on noort kitse kindlasti parem mitte paaritada enne 8-12 kuu vanuseks saamist või 36 eluskaalu kilo saavutamist. Ja kui vähegi võimalik, oodata sellega 18 kuud! Pahandusega võib hakkama saada juba pisut noorem kui kolme kuu vanune sikktall.
* just seepärast tuleb sikud kitsedest eraldi karjas pidada. Või kastreerida. Seetõttu oleks meie talu kogemustele tuginedes kõige optimaalsem lasta sikk kitsekarja novembri- või detsembrikuus. Sellisel juhul sünnivad talled aprillis-mais. See on hea üsna mitmel põhjusel: 1) sündinud kitsetalled saavad 1,5 aastaseks e. paaritusealiseks järgmise aasta oktoobriks ja on valmis oma esimest tiinust kandma 2) kastreeritavatel sikktalledel on vähem tüsistusi kuna pole veel palavust ja kärbseid, samas on lootust üsna varsti pääseda lauda allapanult (ja seega infektsiooniohust) õue 3) talled sünnivad lauta ent on juba piisavalt tugevad õue värske õhu kätte jalutama minekuks – liikumine on arenevale tallele ülioluline! Et talled ei satuks rebaste, šaakalite või teiste kiskjate saagiks, varustame nad alati kaelarihma külge kinnitatud kellukestega. Kellukaid saab varuda jõulumüükidelt või valmistada ise kolmest ketilülist metalselt tiliseva "kaelaehte". Suvise söödakülluse ajale e. liiga hiliseks jäänud poegimiste puhul tuleb kitse enamasti juba enne poegimist lüpsma hakata, et udarat mitte põletikku lasta. Tallede jaoks mõeldud ternespiim tuleb esimesel tühjakslüpsil pakendada sügavkülma jääkuubikute vm kottidesse. Neid saab hiljem vajalikul hetkel üles soojendada.
* karjatamisperioodil poegivad kitsed nõuavad ka hoolikamat jälgimist, et murdjad enne tilina kaelapanemist vastsündinuid metsa ei veaks. Ning kuna oktoobri teisest poolest väheneb järsult piima hulk, ei oleks hea viimaseid poegimisi jätta hilisemaks kui augustiks. Südasuviste poegimiste perioodil suureneb emakitsedel poegimishalvatuse oht.
* algaastail üritasime suguloomana kasutatavaid sikke koos noorsikkudega paari kilomeetri kaugusel, metsade ja soode taga naabrimehe põllul ketis hoida. Siiski hakkasid lahtised armuvalus noorsikud augusti lõpus hääle/lõhna peale kitsede juurde teed otsima ning ka kitsed kippusid sikkude juurde matkama. Seetõttu oleme sikktallede suhtes langetanud otsuse nad esimese elunädala jooksul kastreerida. Nii saame hoida enamuse loomi ühes karjas.
* kastreerimismeetodi valikul pidage nõu oma veterinaariga! Kel asjalikku veterinaari pole, võtke julgelt ühendust mõne kogenud kitse- või lambakasvatajaga, koos leiab nutika lahenduse!
* innatsükkel vältab 18-23 päeva, kestab 12-39 tundi, tiinus 5 kuud (150 päeva). Kõikumine 5 päeva varem/hiljem! Indleva kitse tunneb ära sabaliputamise, häälitsemise ja sikuga kontaktiotsimise järgi. Meil levinud piimakitsed indlevad tavaliselt augustist märtsini. Talled sünnivad siis jaanuarist augustini. Minikitsed ja lõunamaised tõud indlevad aastaringselt.
* tiinuskalender siit ( ja klikkida vasakul linkide veerus "Due Dates")
* sikk haiseb innaajal spetsiifiliselt, sellega ta meelitab kitsi enda juurde. Et olla veelgi vastupandamatum, pissib sikk oma habemesse, esijalgade- ja kõhukarvadesse. Kitsede piima kvaliteet sikuga koos pidamisest ei muutu. Piima kvaliteet oleneb eelkõige lüpsihügieenist ja jahutustingimustest. Sikud võivad olla väga erineva iseloomu ja haisu intensiivsusega. Mida haisvam sikk, seda "kitsesemalt" haisvam piim on tema järglastel. Ohutuse huvides võiks eelistada nudi sugulooma, kuigi kahe nudi looma omavahelise sigimise tulemusel võib sündida hermafrodiit e kahesooline isend. Siiski oleme kogenud, et see võimalus on üsna harv ja kaalub üles selle kahju, mida tekitavad sarvilised loomad. Kahesoolise isendi saab kasvatada lihaks või kasutada innadetektorina: suurepärane võimalus karjatada sügisel tervet karja koos, nii paarituseks liiga noori kui liiga vanu, jätkuvalt karjamaal ja võtta kindlalt suletud ruumi siku juurde vaid kahesoolise poolt tuvastatud suguemased. Sel meetodil saab säästa end suurest vaevast kui Teil on paarkümmend sugukitse aga ka paarkümmend kevadist talle ja mõned eakad kitsed, keda peab sikust kindlasti eemal hoidma.
* hea jõudlusega siku hankimine on oluline investeering. Kui vähegi võimalik, tasub sellelt mitte kokku hoida. Võimsa siku ülalpidamine nõuab küll lisakulutusi nii söödale kui sulu kindlustamisele, sest eriti sarvedega sikk on indlevate kitsede juurde pääsemiseks võimeline maha lõhkuma päris tugevad aiad. Ent tavaliste, ilma sihikindla aretuse ja välimikuta, kehva piimaanniga kitsedelt sündinud sikupussakatega jätkates erilisi tulemusi ei saavuta, eriti kui tahta parandada karja jõudlusnäitajaid. Püüdke teha koostööd mõne sikuomanikuga, kellelt soetada korralikult piima andva kitse järglane. Kui teie kari on terve, on enamus sikupidajaist ehk nõus isegi paaritustasu eest sikku laenama või paarituseks kitse enda juurde võtma. Kui seda annab läbi rääkida kordades kallimate tõutäkkude puhul, võiks tehing tulla kõne alla ka ühe sikukrati puhul?
* esimese elunädala lõpuks on aimatav, kas kasvab sarvedega või nudi isend – sarvenukkide teravused on katsudes tunda. Nudistada tuleb kohe, kui sarvealged on näha (mitte hiljem kui 5 nädalaselt). Meie seadus lubab nudistada vaid volitatud veterinaaridel. Kel jätkuvalt asjalikku vetti pole, pöörduge kogenud kasvatajate poole! Sarved aitavad palaval päeval reguleerida kitsede kehatemperatuuri ning kaitsevad vähesel määral kiskjate rünnaku eest.
* väiksed kuni kolmekuised kitsetalled on parimad massöörid. Kui neid harjutada inimestega, trallitavad nad meelsasti iga kõhuli visanud hädalise selja peal, pidades seda lihtsalt künkaks, mille otsa ronida. See on kvaliteetaeg, mis tugevdab kitsepidaja ja tulevaste piimaandjate omavahelist sidet ning on kõige õigem aeg väikestele aga väga intelligentsetele loomahakatistele häid kombeid õpetada. Mis on lubatud tallele, olgu hiljem lubatud ka suurele (50-100 kg!) täiskasvanud loomale. Seetõttu on oluline algusest peale teada anda, et te ei soovi: 1)esijalgadega inimese najale hüppamist 2)näppude ega riiete lutsimist/nätsutamist. Eriti lutitalledelt on hiljem rumalaid kombeid pea võimatu välja harjutada. Talledele on oluline ka selgeks teha, et neil on tsoon, kuhu pole lubatud tulla – elumaja esine, lilleaed vm.
* kui karjas koos nudid ja sarvilised isendid, on oluline jälgida nende omavahelist läbisaamist ja üldist karja hierarhiat. Riiakad kitsed tuleb teistest eraldada, et vältida traumasid. Kitsede pidamise ala peab olema piisavalt avar. Kitsastes oludes löövad võimukamad kitsed arglikumaid peaga kõhtu ja udarasse, põhjustades neile näiteks udarasse tabamisel vereseguse piima. Üldjuhul kõlbab niisugune piim juua ning ei tähenda kohe mastiiti (verine piim on muidu üheks mastiidi tunnuseks). Kahtluse korral on võimalik piima testida – mõnedes veterinaarapteegides ja farmitarvete poodides on saadaval 1-liitrised testvedelikud, mille hind umbes €8-10. Kerba test näitab somaatiliste rakkude ning california mastiiditest (CMT) Staphylococcus aureus bakterite arvukust toorpiimas. Täpsem ülevaade lehmapiimas leiduvate bakterite piirnormidest SIIN Iseenese jaoks tootes ja veel enam – piima müües(isegi väikestes kogustes), on hea kui mõned olulisemad analüüsid on tehtud.
* stressis ja kurnatud loomadele on hea panna joogi või jõusööda sisse turgutavat VITAMIINIDE segu. Kui osa nudipealiste karjast on juba kõhnad, apaatsed, andes peaaegu olematus koguses soolase maitsega piima, on olukord juba ammuilma pöördumatult kriitiline.
* bioohutuse tagamiseks on mõistlik kitsedest hoida eraldi sead(SAR tõttu on niikuinii nõuded rangemad), samuti kodulinnud. Kanadel esinevate haiguste tõttu EI OLE soovitav kanu pidada koos mitte ühegi teise linnuliigiga(meil on nad eraldi ka kalkunitest). LINK kanade haiguste ja sümptomitega.
Piimateemast huvitatutele:
Kitsepiim on tervislik ent parima tulemuse saab vaid 2-3 minuti jooksul otse udarast lüpstud ja kohe kurnatud sooja piima juues! Ternespiima kuur, ka külmutatud kuubikutena, on võimas ravivahend bronhiidi ja viirushaiguste vastu!
**NB! Toorpiimale esitatavad nõuded väike- ja suurtootja vahel erinevad ainult sel juhul, kui on tegemist toorpiima väiketootjaga (toodab lehma toorpiima kuni 100 kg päevas/700 kg nädalas või ute toorpiima 10 kg või kitsepiima 20 kg päevas), kes müüb oma toorpiima otse farmist, ja kasutab piima enda ja oma pere jaoks. Sellisel juhul toorpiima kvaliteedi määramise kohustust laboratoorsete analüüsidega ei ole. Ei pea olema ette näidata ka veterinaartõendit. On vaid nõue, et piim peab pärinema kliiniliselt tervetelt loomadelt, karjast ja piirkonnast, kus ei ole loomataudi esinemist ja kahtlust, kari on brutselloosi- ja tuberkuloosivaba, piim ei tohi sisaldada antibiootikumijääke ja teisi veterinaarpreparaate ja piim on jahutatud madalatele temperatuuridele. Kui piimatootja otsustab toorpiima hakata turustama tänaval, turul või müüb piima jaekaubandusettevõttele või piimatööstusele, liigitub ta suurtootjaks. Sellisel juhul rakenduvad väikepiimatootjale kõik nõuded, mis suurtootjalegi.
* kitsepiima somaatiliste e. keharakkude arv (SRA) võib olla kõrgem kui lehmapiima vastav näitaja! Ameerika standard lubab Somatic cell counts (SCC) kõikuda vahemikus 600,000 - 800,000 per ml. Kuid üks USA kitsepidaja, kes on jälginud ja testinud oma karja 10 aastat, peab terve kitse puhul normaalseks mitte üle 300,000 per ml. Siin artiklis selgitab ta põhjalikult ära, miks need asjad nii on, samuti saab teada lehma ja kitse udara erinevuse! Veel huvitavaid artikleid SCC kohta:
* pisut kõrgem SCC ei halvenda juustu kvaliteeti: http://ec.europa.eu/research/agro/fair/en/fr0881.html
* erinevate lüpsiviiside mõju piima hügieenile – masinlüps ei pruugi olla puhtam: http://www.uco.es/zootecniaygestion/img/pictorex/18_16_28_Delgado.pdf
* EU standard on ilmselt 1,500,000 cell/ml: http://om.ciheam.org/article.php?IDPDF=1600117 Meil Eestis pole konkreetseid piiranguid kehtestatud, ilmselt võiks see olla umbes 800,000?
* kitsepiimaproove on võimalik saata ka piimaringi auto peale
* Meie vabapidamisel kitsede piima rasva- ja valgusisaldus ja SRA ning karbamiidi sisaldus
Kommentaariks analüüsile: piimalehmade tabeli järgi on enamusel kitsedel tugev valgu ja energia ülejääk (grupp 9) või kerge energiapuudus, valgu ülejääk (grupp 6). SRA kohta võib öelda, et siinkohal ei kehti piimalehmade normid (Vt. ülaltoodud ingliskeelseid saite!). Eesti JKK andmetel tuleb lehmade piirnorm 200 000/1 ml korrutada viiega e. kitsede puhul on Eesti mõistes normaalne 1000 000/1 ml (NB! analüüside tulemustes ei kirjutata lõppu 000 e. 1 miljon rakku kirjutatakse neljakohalisena: 1000!!) Meie kitsede puhul on näha, et poegimata, esimest aastat lüpsvate noorkitsede SRA on ülihea: Klaara, Lumivalgeke, Lumimari. Lisaks Kajakas – ühe korra poeginud noorkits. Eaka Mona puhul oligi oodata kõrgemat SRA- d. Mona pole algusest saati olnud meie karjas, vaid lisandus täiskasvanuna nagu ka Kondike. Nende puhul pole teada võimalike läbipõetud põletike juhtumid. Gehenna udara peal oli proovi võtmise ajal kerge marrastus. Samas võib tema kõrgem SRA olla tingitud juulis poegimisest. Halvima SRA näitajaga Piña Colada proov läks arvatavasti võtmise ajal untsu (näpp puutus vastu proovipudeli korki). Ootame ära järgmised tulemused! Kardetust madalam SRA oli hiljuti lisandunud eesti kitsedel (nime taga EK), kuigi näitajad on siiski kõrged. Eesti kitsede piim ei läinud proovide tegemise hetkel inimtoiduks kuna kehtis Bimectini süsti(parasiiditõrje) keeluaeg (49 päeva teisest süstist).
Järglaskond ja riskide hajutamine:
* valige paarituseks ainult teadaolevalt 1,5 -10 aasta vanused hea tervisega, korras udaraga, suvel 2 ja enam liitrit päevas andvad kitsed (1 tall vajab päevas vähemalt 1 liitri piima! Mitmikute sünni korral ja eriti just talvel võib kehva piimakitse korral osutuda vajalikuks tallede lisatoitmine!). Jätke aretusest välja kõik kitsed, kes olnud väikse sünnikaaluga, kel tallena kasvus kängujäämist, luupunne, mädakoldeid.
* võimalusel kasutage hea jõudlusega korralikku sikku, kes pole lähisuguluses ühegi paaritatava kitsega. Lihtsalt tallede saamise pärast pole mõtet kitse paaritada, ta annab teile piima ka ahtrana.
* meie kümnekonna hooaja statistika järgi saan teha mõned üldistused: sooliselt sündis tallesid enam-vähem võrdselt ning jagades tallede lõpliku arvu poeginud emakitsede arvuga saime tulemuseks reeglina 2 olenemata sellest kui palju oli kasikuid, kolmikuid või üksiktallesid. Paaril korral sündis nelikuid ning kahesoolisi.
* ajatage paaritushooaeg ühele kindlale teile endale kõige sobivamale lühikesele perioodile. Et seda saavutada, laske mööda paar esimest indlemisperioodi. Ideaalne oleks prooviinna ajaks karja lasta hermafrodiit: ta haiseb nagu sikk ja näitab Teile kätte indlevad kitsed. Kõik kitsed sünkroniseerivad haisu tajudes inna ühele ajale ja Te ei pea muretsema, et kahesooline paaritaks ära Teie karja liiga noored, vanad või muudmoodi aretuseks kõlbmatud kitsed. Te ei pea hoidma nädalate kaupa eraldi suurt osa karjast vaid iga indlev kits läheb üksnes paarituse ajaks siku juurde. Kui talled 5 kuud hiljem üheaegselt sünnivad, on probleemide korral hõlpsam kombineerida olemasolevate tallede ja kitsedega: harjutada kolmiktallesid üksiktalledega kitsede alla, leida võimalike hukkude puhul asendusemasid ja asendustallesid jne. Ja juhul, kui siiski tuleb üle minna kunstlikule toitmisele, saate selle tööga paari kuu möödudes ühele poole. Vaevalt tahaksite erinevas vanuses talledele piimasegu kokku segamise, lutipudelite-ämbrite steriliseerimise ning tallede toitmise 4 korda päevas venitada mitme kuu pikkuseks perioodiks!
* kõige optimaalsem tiinestumise aeg on november-detsember. Kitsed on eelnevalt mitme suvekuu vältel saanud valida kõrgeima toitainete sisaldusega sööta otse karjamaalt – see aitab viljastumisvalmiks küpseda võimalikult palju munarakke ning seega on võimalus saada suurem pesakond ühe kitse kohta, samuti pole enam vektorputukaid (Shmallenbergi viirus).
* jälgige ja pange kirja paaritunud kitsed nimede ning kuupäevade kaupa. Kitse peab kinni jätma hiljemalt 1,5-2 kuud enne uut poegimist. Täpne kuupäev aitab teil ka kitse jälgida ning õigeaegselt poegimiseks teistest eraldada (vajadusel paigaldage sikule markeerimistraksid, nii värve kui trakse küsige Scandagrast vm). Kinnisperioodil on paras aeg teha läbi kogu karjale ussikuur nii sise- kui välisparasiitide tõrjeks (süstelahus Ivermectini baasil). Kui kitse poegimine ületab nädala jagu tähtajast, võib vaja minna professionaalse spetsialistilt abi , kes teab selliseid mõisteid nagu oksütotsiin ja fenoveriin.
* paaritumiskausta pange kirja ka sündinud tallede andmed(siku nimi, paaritumise ja poegimise kuupäev, talle kaalumised, karva värvus, kasutatud ravimid, protseduurid)koos igale tallele kõrvapandud tallemärgi numbriga! Oma kitsepidamise ajaloos kogesin juhust kui sügisel väljavalitud ja broneeritud tallele kevadel järele tulnud ostja hakkas mind süüdistama vale noorkitse müügis. Sel hetkel oli väga mugav saata temale kogu hooajal sündinud tallede poegimisleht, et saaks võrrelda kõrvamärki jm andmeid.
* kevadel värskest ädalast toituvate kitsede piimatoodang kasvab. On lootust, et aprillis -mais sündinud mitmiktalledele või kehvema piimatoodanguga kitsede talledele ei teki vajadust anda lisapiima. Vähenevad ka kulutused jõusöödale, sest parim energia- ja proteiiniallikas on karjamaarohi. Talled saab harjutada piimakamate kitsede alla (selleks teha võõras tall poegiva ammkitse lootevedelikuga kokku, panna ammkits lõõga eraldi boksi koos oma ja võõra tallega vms)
* umbes nädal pärast poegimist määrdub kitse häbe korraks pruunika nõrega. See on normaalne emaka puhastumise protsess. Määrdunud karvad võib lambakääridega ettevaatlikult ära pügada.
Video: Alpi tõugu kitse poegimise protsess
* kitsed ega talled ei pane teile pahaks, kui eraldate neid päeval üksteisest. Kitsed saavad segamatult õues kõhud täis süüa ja jalutada, talled aga ühtse pundina põhus soojas magada ning mürada. Talled on teie järelvalve all, nad ei satu hulkuva koera, kiskja või võõra kitse sarvede ette. Sotsialiseerumine toimub neil omavahel ning õhtul emakitsede lauta saabudes. Oluline on talledele jooksukoridoride võimaldamine. Jooks ja lihaste treening on arenevatele talledele sama tähtis nagu puhtast inventarist etteantud soe 40-kraadine piim! Kõik need abinõud üheskoos hoiavad ära kõhukinnisuse, -lahtisuse, traumad, äärmuslike ilmastikutingimuste kätte jäämise, bakterite ja viirustega nakatumise ning kõrvaldab sel moel mõned olulised tallede põdemise ja kängujäämise tegurid.
* kui ei jää muud valikut peale kunstlikul toidul üleskasvatamise, kasutage spetsiaalseid loomalutte. Beebilutid on liiga pehmed, neile tulevad kiiresti mõrad. Farmitarvete poodides müüakse laste toidupudelitele NUK pealekeeramiseks sobivaid pikki pehmeid loomalutte. Veelgi paremad on erinevad spetsiaalsed lutiämbrid. Enne ostmist või tellimist PõllumeheKaubamajast uurige põhjalikult kui lihtsalt käib neil luttide lahtikeeramine. Aeg-ajalt on lutid vaja ämbri küljest lahti keerata, hoolikalt pesta, keevast veest läbi kasta ja desinfitseerida. PM Kaubamaja lingil viidatud lutid on jäigad ja talledele harjumatud ent kokku- ja lahtiühendamine lihtsam kui pehmete luttidega ämbril. Tallede harjutamine võttis punaste kõvade luttidega ämbrist rohkem aega ent õppimist kiirendas ühe eelmise hooaja kergelt lekkiva luti kasutamine. Nii taipas iga tall vaevata, et lutist voolab piima ning üritas tõmmata ka jäigemat lutti. Mida noorem on tall, seda kergemalt võtab õppust. Lutiämbri lutte tuleb vahetada, sest avaus venib suureks, piim hakkab lekkima. Eriti pehmemate luttidega ämbril! Tihendeid tuleb vahetada, sest ka need venivad välja. Vastupidavamad tihendid saab varuda traktoripoest – 36,5 mm diameetriga ümmargused mustast kummist.
* talle ellujäämiseks on väga oluline saada piisavalt ternespiima! Sellega kujuneb välja kaitse mitmesuguste kõhuhädasid jpm põhjustavate bakterite vastu! Eelkõige peaks see olema oma emalt; kui see pole võimalik, siis teiselt kitselt; kui ka see pole võimalik, siis lambalt või kasvõi lehmalt. Kui ternest pole mitte kusagilt võtta, siis üks selline terneseasendaja retsept: lisada 1 liitrile kasvõi poepiimale (aga pigem tavalisele kitsepiimale) 100 ml kohvikoort, 1 spl toiduõli ,1 kanamunakollane, 1 spl suhkrut. Soojendada 39 kraadini. Kui on, siis paar tilka kalamaksaõli. U. 70-100 ml esimene söögikord.
* piimasegudest on meie talledele olnud parim E-Eliit1 (vasikate täispiimaasendaja PUNASE kirjaga!!). Oleme katsetanud ka Denkamilki ent see tekitas kõhuhädasid. Uurige eelnevalt segu koostist, see ei tohi sisalda soja! Enamik sojadest on GMO! Ärge laske ka end segada poes müüdavast "Tallede täispiimaasendajast". See on mõeldud lambatalledele ja sisaldab eriti rammusat koorepulbrit! Kordame siinkohal igaks juhuks üle: lambapiima rasva-, kuivaine-, energia-, proteiini, kaltsiumi jpt. ainete sisaldus on tunduvalt kõrgem kitsepiima omast. Käesoleva lehekülje allosas sisalduvast tabelist näeme, et kitsepiim sarnaneb kõige rohkem lehmapiimale. Samas, kui rahakott välja kannab, võiks tallede söötmisel rakendada sellist algoritmi: esimesed 3-5 päeva ternespiim, sealt edasi esimene kott tallede täispiimaasendajat (pisut lahjem kui lambatallede segu). Kui see nahka pistetud, siis E-Eliit1 ehk "hall pakend" vasikatele. Teisest elunädalast vabalt ette ka jõusööt või kaer ning tavaline eesti kitse tall kasvab mühinal sama kiirelt kui tüüringer vms väljamaine tõug, saavutades kaheksandaks nädalaks eluskaalu 15 kilo. Toorproteiini protsent peab olema pulbris võimalikult kõrge – mitte alla 18!
E-Eliit1 segu tuleb väga-väga täpselt mõõta, arvestusega 150 g/1 liitrile, valmistada kuumema kui 40-kraadise veega vahetult enne toitmist (arvestage: paras veetemperatuur on selline, mida te veel palja käega suudate kannatada, segu jõuab talvisel ajal jahtuda kuni lauta jõuate), valmistamise inventar ja jooginõud tuleb viivitamatult pärast söötmist võimalikult kuuma veega pesta ja aeg-ajalt desinfitseerida. Normaalne tall peaks suutma esimesel elunädalal süüa korraga 120-150 ml, teisest elunädalast 250 ml ehk 4 toidukorraga 1 liitri päevas. Paarikuine sööb juba 750-1000 ml korraga. Talle kõhtu saab kontrollida kõhu "punnuse" järgi. See peab olema söödetud kergelt punni, mitte ümmarguseks palliks. Ülearune piim valgub soolestikku ning hakkab roiskuma. Ülesöötmine põhjustab kõhulahtisust. Kui nii juhtub, siis tall päevaks dieedile ja kuiv hein ette. Kõhulahtisuse põhjuseid võib olla ka teisi, tutvuge Ants Kuksi loengumaterjalidega lambatallede kohta! Ja veel SIIN.(peab kerima!)
Materjalis on kirjeldatud erinevate sümptomite (näit punnkõht, vesine roe, napp või olematu kaaluiive, krambid) põhjusi ja abi. Kõigi mikro- ja makroelementide tähtsuse ja koguste kohta erinevatel põllumajandusloomadel on väga hea ja põhjalik kokkuvõte Viivi Sikk`u raamatus "Loomade mineraalne toitumine". Paljud hädad saavad alguse just nendesamade elementide, eriti seleeni puudusest tiinuse ajal. Kui kits pole saanud piisavalt seleeni või olete soetanud uue kitse, kelle tausta täpselt ei tea ning ta poegib teie karja saabudes, on valgelihastõve vältimiseks parem talled kohe süstida. Tegu on lihtsa lihasesse tehtava süstiga ning kuna nõukaajal reeglina kõiki tallesid süstiti, peaks selles küsimuses suutma teid aidata iga veterinaar(vetapteeker).
* tallede üleskasvatamine tuleb odavam, kui saate kasutada oma lüpsikitsede piima või veel parem – teete piimast juustu ja joodate juustuteost eraldunud vadaku talledele. Vadakut juues vajavad talled täiendavalt mineraale ja valgurikast jõusööta/graanuleid [Anu Aidas, Scandagra Eesti AS-s müüakse. Või ostate talumehelt mõned kotid vilja (kaer on kõige kindlam, sh lollikindlam)]. Ent lugege eelnevalt läbi ka see lehekülg SIIN. Väidetavalt on kitsetallesid võimalik üles kasvatada ka lehmapiimaga. Koolitusel on räägitud Saksamaa suurtootmisfarmi kogemusest tallede söötmisel külma (< 20°) spetsiaalse piimaseguga (Denkavit), millele on lisatud sipelghapet (kalgendamiseks). Kuni teil on vähe kogemusi, katsetage esialgu ikkagi sooja piimasegu või vadakuga. Suurtootmise eripärast tulenevalt võetakse talled tõepoolest emade juurest ära ja neid toidetakse hoopis teisel režiimil, et talled harjuks juba algusest peale vähese koguse piima ja suurema koguse jõusöödaga. Külma segu joomine tavapärases (pakendil kirjeldatud) koguses tekitab tarbetut energiakulu (segu soojendamiseks kõhus), põhjustades isegi tallede alajahtumist ja hukkumist. Teisalt võib kogemuste puudumine tallede söötmisel tekitada neil kõhulahtisust: liiga palju vilja või liiga palju piimasegu sekka värske karjamaarohuga ja ongi häda käes.
E-Eliit pulbrite koostise tabel(sobivad kitsetalledele):
* tallesid tõstke sülle ainult mõlema käega, ühega rinnaku, teisega pepu alt toetades (talle kõhtu venitades riskite terviseprobleemide tekitamisega). Väiksema talle süleshoidmisel saate esialgu kasutada ka üksnes ühe käe küünarvart, vilumuse kasvades on võimalik haarata kummalegi küünarvarrele kaenla alla üks tall. Lutist toites toetage vasak jalg põlvekõrgusele pingile, asetage tall pikuti oma reiele, lutipudeli ots ja talle lõug hoidke parema käe peopesal, vasakuga toetage kuklast (kui tall esialgu tõrgub joomast, resonantsi tekitab vm) või istuge ja võtke tall risti oma põlvedele või (kui teisi tallesid pole segamas) toitke teda lüpsiriiulilt, pingikeselt või kasvõi näiteks kirvepakult – et tall seisaks pisut kõrgemal ja Te ei peaks küürutama ning kükakil väsitavas asendis kügelema. Lutiämbrist joomist õpetama asudes meelestage end positiivseks ja heatujuliseks, kinnitage ämber kindlalt spetsiaalse hoidiku otsa seinale õigele kõrgusele, sättige end mugavalt pakule istuma ning haakige kannatlikult tallesid üha uuesti ja uuesti luttide otsa. Vajadusel kuulake lõõgastavat muusikat või paluge perearstil mõni leebem rahusti välja kirjutada. Nautige olukorda, see hakkab teile kindlasti meeldima! Peaaegu kõik talled võtavad paari-kolme päevaga õppust ega ürita enam teie sõrmi-riideid lutsida-hammustada, sõrgadega selga kraapida ega koonuga kõige ebasobivamal hetkel müksida. Pigem on nüüd ülesöömise ennetamiseks vaja hakata väikseid vaadikesi kokku korjama ja sulgu tõstma. Õppimist kiirendab ühe sissetöötatud, kergelt lekkiva luti kasutamine, mille otsa esmalt iga tall haakida.
* elujõuetute tallede hoolitsemine samm-sammult: 1) üles soojendada, kui on jahtunud; tuua tuppa ahjule vms sooja. Jahtunud talle pole mõtet toita, ta ei seedi piima. Raha eest võib soetada soojenduslambi , parim soojendaja on tegelikult kevadpäikesest köetud kuiv sõnnikuaun päikselisel päeval tuulevaikses kohas. Talle tuleks põhutuustiga hõõruda ja masseerida 2) kui tall on soe, kontrollida imemisrefleksi; näpp suhu pista. Kui ise ei ime, siis sondiga toitmise video: https://youtu.be/Ea30GzXkWQY Ilma sondita piima suhu kallates satub piim tallele kopsu, tekitades kopsupõletiku ja kindla surma. Lihtsa sondi kitsetalle toitmiseks saab valmistada, lõigates klistiirikoti voolikust paraja jupi ning torgates selle lihtsalt lutipudeli avausest sisse 3) mahajahtunud ja ülessoojendatud tall vajab enamasti ka antibiootikumi (noromectin), et olukorrast välja tulla.
UUS!! Meie retseptid (kannatust, lisamisel!) Seni soovitame uut "Kitsekasvatuse" raamatut, retseptid lk 158 kuni 189
NB!! Lugege ka meie poolt Kitsepiima kohta kogutud infot!!
Meie kitsede piimakogused suved 2012-2014 (kõik piimakogused on mõõdetud ilma vahuta ja enamasti on lüpstud vaid 1 kord päevas!)
Sünniajad, registrinumbrid SELLEL lehel eraldi tabelis! Fotol klikkides avaneb täismõõdus pilt!
Põnevaimad kitsed, kes meil olnud:
Meie talu kitsed videos:
Kasulikke viiteid
Kaheksa kitse pidamine võrdub umbes ühe lehma pidamisega (Kirde-Brasiilia)
Maaleht 07.11.1991 lk. 12: intervjuu 48 aastat kitsi pidanud Linda Tederiga
Mõned määrused ja nõuded kitsepidamisel, Maaleht 06.04.2009
Kitsekasvatussaaduste tootmine ja töötlemine aastal 2001.docx
Piimakitsede söötmisnormid: S. Tölp, P. Piirsalu Eesti Maaülikool
Kange Hiiu naise Kaire blogi kitsedest ja kitsejuustu valmistamisest
Kitsepiima koostisest & kasulikkusest
Kits küsib vähe aga annab palju
Kantküla kodukitsed tõstavad iivet
Kitsed Kunda linnas Oosi tänaval
Eestimaiseid kitsepilte nagi.ee-s
Cervacoliga võõbatud puid kitsed ei söö
Austraalias astus kohtu ette kits
Piim, kuid mitte lehmalt, vaid kitselt. Ajakiri "Loodusesõber"
Ingliskeelset ülimalt kasulikku lugemist:
NB!! Väga hea poegimisega seotud teave: http://www.tennesseemeatgoats.com/articles2/letthekiddingbegin06.html
Veel poegimisabist. registreerumisega: http://goatbeat.net/index.php?topic=291.0;wap2
Udara eest hoolitsemine ja ettetulevad probleemid: http://www.goatwisdom.com/udder_care.html
Lüpsmisest: http://invitationtothebutterflyball.blogspot.com/2012/07/milking-goats.html
Fiasco farmi KKK piima ja lüpsmise kohta: http://fiascofarm.com/goats/milking.htm
Mõnede haiguste sümptomid ja nõuanded: https://www.dpi.nsw.gov.au/animals-and-livestock/goats
Kitse tervis: http://www.jrcnboergoats.net/goat-health.html
Pildiseeriad albumite kaupa- kitselaut, haigused, sõrad jpm: http://www.flickr.com/photos/baalands/collections/72157622671549924/
Populaarsete anglo-nuubia kitsede eest hoolitsemine http://www.hobbyfarms.com/how-to-raise-nubian-goats-for-milk-3/
Kuidas näevad välja saane tõugu kitsed ja sikk: http://thekebun.wordpress.com/2008/10/07/the-saanen/
Ameeriklanna blogi kitsedest, parasiiditõrjest: http://rosesgoats.blogspot.com/2012/08/goat-parasites.html
Nõuandeid kitse ostul: http://www.grit.com/Goats/Raising-Goats-for-Fun-and-Profit.aspx
Väga palju kasulikku lugemist ja lisalinke kameruni kääbuskitsede kohta: http://www.bellaonline.com/articles/art171655.asp
Kameruni kääbuskitsede eriti kasulikust piimast: http://kinne.net/milkpyg.htm
Nn. "kitsede varjupaiga" leht UK-s! Siit näeb, et kitsed võivad elada üsna eakaks: http://www.buttercups.org.uk/goats.html
Asjalik kitsefoorum: http://www.thegoatspot.net/forum/f186/
Briti Kitseseltsi kodulehekülg: kaunid fotod ning rikkalik lisainfo kitsede pidamise kohta inglise keeles!
Video "minestavatest" kitsedest!
Kits võib kuuluda ka rügementi: http://www.ibtimes.co.uk/meet-fusilier-llywelyn-1st-battalion-royal-welshs-new-regimental-goat-1539576
Meie kitsede perekonnad ja ajalugu (taustainfoks kitseostuhuvilistele NB! korralikest piimakitsedest on nüüdseks jäänud vaid Mirjam, Misirlou ja Emmeliine):
Karjas on olnud tavaliselt viis peamist kitseperekonda. Kõige arvukam neist oli (I) Lahedalt pärineva valge nudi kitse Kill U perekond. Kill U ise sündis 8.03.2004 kolmiktallena. Koos temaga sündis veel 1 sikk(hukkus peale sündi) ja sarvedega kitseke Äpu. Äpu sai müüdud Laheda kanti teise perre tagasi, kuid hukkus peagi.Kill U ja Äpu tallepõlv möödus väga õnnelikult tõeliselt hooliva memme- taadi seltsis Põlvamaal Vardja külas. Kill U sai näiteks mõnikord magada koos taadiga sängis, seljad vastakuti. Pere koer oli neile toredaks mängukaaslaseks. Seetõttu kasvas Kill U julgeks enesekindlaks kitseks, kes ei kartnud midagi. Vajadusel tegi ta oma nudi peakesega kõhklematult koertelegi säru. Inimesi usaldas, hoidis ligi. Seetõttu me ei tea, mis juhtus 2010 aasta suvel Kill U udaraga- kuidas see sai kummalisel kombel kahest kohast lõhki. Uus poegimine 2011 aprillis ei toonud loodetud pööret paremuse suunas, pigem halvendas udara olukorda ning vastu tuli võtta raske otsus. Orvuksjäänud sikktalled said piima teistelt kitsedelt. Kokku tõi Kill U seitsme poegimisega 15 talle.
Septembris, varsti pärast Kill U ja Äpu saabumist sai Võukülast karja laenatud musta- valgekirju sarvedega sikk. Meie noorikud olid sirgunud selleks hetkeks tugevateks kuuekuisteks noorkitsedeks. Tollal pidasin seda normaalseks vanuseks ning 2005 veebruaris sündisid Äpul sikupaar ja KillU-l segapaar tallesid. See Kill U esimene kitsetall sai nimeks Lumeroos. Lumeroos oli samuti lumivalge, nudi ja väga viljakas- tõi kolmiktallesid, sama leebe loomuga, hea ema ning piimaanniga, kerge lüpsta. 2009 märtsist Lumeroos uues kodus Taheval.
2006 jaanuaris sai laenatud Adistest tume nudi sikk. Lumeroos 11 kuine. Nii Kill U-l kui Lumeroosil sama aasta juunis segapaar kaksikuid. Lumeroosi kitsetall valge kuid sarvedega, nimeks Lumivalguke. Kill U kitsetall valge nudi Ace Delicate, kes tõi 2007 aprillis ühe sikutalle. Kuna Ace Delicate oli karjas tõrjutud, elas heinasõime all ja selle tõttu kõveraks kasvanud esijalaga, praakisime ta pärast sikutalle üleskasvatamist välja.
Lumivalguke, müüdud Mustiverre, on toonud kolmel korral järglasi: 2007 aprillis roostekarva üksik kitsetall Karamell, 2008 aprillis segapaar: valge kits Lumikelluke ja mustakirju sikk Koma. 2009 veebruaris tõi Lumivalguke ilmale kolmikud - kaks sigrimigri sikku ja üks must kitseke Szüszi. Lumivalguke on olnud hoolimata pisemast kasvust rohke piimaanniga suurepärane ema. Suure üllatusena tõi juba 2009 veebruaris segapaari ka tema tütar Lumikelluke. Kitseke sündis surnult, kuid sikule nimega Lumetorm sai teiste kitsede piima lisaks antud ning tema kasvas jõudsalt. Karjaraamatu andmeil sai 5- ndal elukuul Lumikellukesele seda sohki teha Juss. Juhtum näitas, et 5- s elukuu tiinuseks ja 10- s elukuu poegimiseks on ilmselgelt liiga vara. Verinoor emme on siiski olnud päris hoolas, ka piimaand suvega kasvab.Lumikelluke läks perelemmikuks Valgesoo kanti. Szüszi müüdud 2011 kevadel Kiidjärvele lemmikuks.
Lumeroosil sündisid 2007 aprillis kolmikud: mustakirjud sarvilised- sikuke ning kitsed Kesköö ja La Traviata. Kõik kasvasid kenasti üles. 2008 aprillis sündis üksik mustakirju sarvedega sikk. 2009 jaanuaris kaksikud valged sikud.
KillU-l sündisid 2007 veebruaris Poisist valged kaksikud sikud, üks sarvedega, teine nudi. 2008 mais Koosa sikust Potisoldatist valged kaksikud, segapaar: nudi sikk ja sarvedega kitseke Luminestsents. 2009 märtsis Tonja küla Jussist valged kaksikud kitsetalled Viru Valge ja Piña Colada, 2010 veebruaris Juhanist kolmikud. Kokku on seitsme aastaga Kill U kõiki järglasi 44. Hetkel karjas kuus kitse. Kill U liini headus on järglastest ja järglaste piimannist juba näha. Esmapoegijad tõid 2009 jaanuaris kaksikud- Karamellil sikupaar ning Keskööl, samuti La Traviatal (juba uues kodus) segapaar. Kesköö kitsetalle nimi Pigipiiga (müüdud Järva- Madisele). Karamell müüdud 2009 juunis Mõnnastesse.
Olulise tähtsusega oli ka Pamela perekond: ema Mõnistest, isa Rõuge saane siku poeg. Karja pole jäänud enam ühtki selle perekonna isendit ent Pamela oli üks meie esimesi kitsi alates käesoleva aastatuhande kitsepidamisest. Pere fotoarhiivi järgi sündinud 2001 juunikuus. On andnud suurepärase piimaanni ja iseloomuga nudid hallikirjud järglased: Hallika ning Sukad- Sokid. Samuti sikutalle nii aastal 2005 kui ka 2007. Tema eripäraks oligi üksiktallede toomine ja hiiglaslikud maani rippuvad nisad ning oma nime on ta saanud just oma kuulsa nimekaimu Pamela Andersoni järgi. Kuid mõlemad "tilgutitega“ tütred, Hallika ja Sukad- Sokid, on toonud kolmiktallesid. Hallika tütar, nudi musta- valgekirju Sweety on samuti toonud kolmikud. Liini eripära: Pamela ja tema järglaste udarad on olnud mahukamad kui näiteks Kill U liini kitsedel. Meie Pamela on müüdud 2007 sügisel Pala kanti. Karjas parim tema liinist oli nudi hallikirju tütar Hallika ning Hallika tütar, sarvedega hallikirju Viibeke, üks kolmikutest. Viibeke tõi 2009 südasuvel kena kitsetalle Vihmapisara, kes andis juba paaritamata päris palju piima. Jaanuaris 2009 sündis Hallikal taas segapaar kaksikuid: Täpiliis ja Tärn. Kokku Pamelast meie talus 24 järglast kuue aasta jooksul. Hallika esimest korda paaritatud 18 kuu vanuselt, Sweety müüdud 2007 sügisel Tõraverre, Sukad- Sokid koos kolmikutest kitsetalledega 2008 suvel Mõnistesse, Viibeke ja Täpiliis 2010 talvel Järva- Madisele.
(II) Lumehelbekese perekond: ema Mõnistest, isa Rõuge saane siku poeg. Lumehelbeke nagu nimigi ütleb, oli üleni valge 14.02.2001 sündinud suurt kasvu, nudi „tilbadega“ kits. Üks neist esimestest kitsedest, kui Leevile kolides taasalustasime kitsepidamisega. Esimese tiinuse ja poegimise kohta täpsed märkmed puuduvad. Teadaolevalt on Lumehelbeke 2005 veebruaris toonud kolmikud
2008 veebruaris tõi Lumehelbeke viimased kaksikud kitsetalled, kellest Mileya on müüdud Kanepi kanti. Lumehelbeke oli väga tore, kergelt lüpstav rohke piimaanniga kits; natuke aravõitu, kuid leivalõhna tundes ronis kasvõi taskusse. 2007 suvel on tema piimaga üles kasvatatud nii temal endal sündinud üksiktall Valentina, kui ka teise kitse- Leevilt pärit vana Sarviliine orvuks jäänud kaksiktalled Midri ja Bambi, kes asuvad 2008 detsembrist juba uues kodus Pranglis Tartumaal - teadaolevalt on Midri toonud seal kaksikud. Lumehelbekesest on olnud kokku 13 järglast kuue aastaga, näiteks Lumelörtsi (sünd 2008) kes toonud ühe sikktalle (2009). Jaanuaris 2009 sündis tütar Valentinal segapaar Gehenna ja Koljat. Valentina müüdud Taheva. Gehenna osutus 1,5- aastaselt erakordse piimaanni ja kiindunud olekuga noorkitseks juba enne paaritust. Liini eripära: tihedamat värkimist nõudvad ja laiad sõrad. Gehenna on üks vähestest karja alles jäänud piimakitsedest!
2007 mais täienes kitsekari Koosalt ostetud 5 kitse ja 8 tallega. Neist enamus sai aasta lõpuks realiseeritud, nimetamisväärset aretustööd ette ei võetud. Koosa kitsede eripära: neljanisaline udar ning karvkattes läbikumav punane värv. Piimaand vähene.
2008 oktoobris lisandus tallu Krabilt pärineva valge sarvedega kitse (III)Mona perekond. Koosnes 15.02.2004 sündinud Monast, kes tuli karja koos 15.02.2008 sündinud tütre Minni ning Minni isa Nännuga. Oli teada, et Minni on tiine oma isast Nännust ning 11- ndal elukuul sündiski Minnil tütar Tuhkatriinu (läks loomulikult praakimisele). Minni müüdud Ahjale. Mona tõi nii 2009 veebruaris kui 2010 märtsis valged kolmikud.2011 aprillis segapaari Lumimari ja Lumetorm, 2012 taas kolmikud. Mona järglasi nelja aastaga talus 13. Iseloomulik pikem innaaeg.
2009 jaanuarist kuni kesksuveni olid karjas ema ja tütar Palmse mõisa lähistelt- Mõisapreili ja Mõisaproua, kes jäid tallede ootele Juhanist. Mõisapreilil sündis jaaniööl kitsetall Sõnajalaõis.
2009 juunist 2010 oktoobrini oli talus valge nudi märtsis 2006 Kuigatsis sündinud kits (IV)Göggizeya. Kolmandal lüpsil, tõi veebruaris 2010 meile Juhanist kolmikud: valge kitsetalle Klaabu ning kaks kirjut sikku. Göggizeya müüdud Rakverre. Klaabu esmapoegis 1. aprillil 2012 ja tõi kohe neli talle- kolm sikku ja ühe kitsekese Misirlou.
2010 veebruaris täienes kari kolme kitsega Kildu kandist: mustad nudid Sofi, tema tütar Kenya ning valge sarviline Liisa.
2010 detsembris täienes kari kolme valge sarvilise noorkitsega Pärnumaalt Nedrema külast: Nedre, Tuisu ja Tuija. Teadaolevalt oli Nedre(V) toonud kevadel ühe sikutalle, kes kastreerituna ja koos kits Tillu ning tema kastraadiga sattus meie tallu pisut hiljem, 2011 juunis. Tuija oli üks karja parimaid kitsi, ta andis mõnel päeval kahe lüpsiga kokku üle 4 liitri piima!
2011 jaanuaris täienes kari kahe tiine põnevalt kirju kitsega Krabi kandist: Maori ja Iisebel. Maori põlvnes Uus- Meremaalt toodud vanemaist. Need kitsed tõid peagi pärast saabumist kokku kolm sikutalle. Iisebel on üks kõige värvikama karakteriga kitsi, kes meil eales talus olnud- nudi punase peaga, võimsate nisadega, aeg- ajalt kuri nagu Siidoni kuninga tütar Iisebel. Sai selle järgi oma nime.
2011 mais täienes kari Raplamaalt Lelle kandist toodud kirju kitsega Katja, Viljandimaalt Kõolt valge siku -Aldo, tumeda kitsega Ornella, tema valge tütre Sipsiku ja Sipsiku valge kitstallega Vanemõega.
2011 septembris täienes kari seitsme piimatõugu kitsega: Ahjalt noor nudi Öö, Kasaritsast noored valged nudid Klaara ja Lumivalgeke, Mammastest valged sarvilised Ragulka ja Marmor, Puhjalt noored poeginud sarvilised must Puki ja valge Kajakas. 2011 talvel lisandus kamerunide pere: Karamell, @Ätt ja Valgekoib.
2012 juulis täienes kari Viljandimaalt Tuhalaanest toodud 20 eesti tõugu kitsega. Karjas tundus olevat 11 piimal kitse, 4 kitstalle ja 5 sikktalle.
2012 novembris on müüdud enamik piimakitsede karjast. Põhjuseks järjest sagenenud rünnakud naabri koera ning tundmatu kiskja(ilves või hunt) poolt. 2012 oli aasta, mil traagiliselt hukkus 16 elujõulist looma.
Enamus piimakitsi elab nüüd Ida- Virumaal Martin Repinski karjas! Aastavahetuse seisuga on müüdud ka kõik kameruni kääbuskitsed.
2013 veebruaris täienes kari Haapsalust toodud eesti tõugu kitsedega. Karjas on 1 valge sarviline sikk, 6 mitmevärvilist kitse, 3 noorlooma ja 2 vastsündinut talle
Karjas suguloomadena kasutatud sikud tõime reeglina alati sisse/vahetasime. Nende vanemate päritolu kohta sai pererahvalt alati küsitud, et vältida võimalikku sugulust. Eestimaa pindala on vaid 4 522 710 ha, samas kitsede arv 2015 aasta seisuga tõusnud juba neljakümne tuhande peani. Meie algul üsna väikses karjas tegutses aastatel 2000- 2002 suur valge nudi sikk Hesbollah Rõugest/tallesid sündis umbes 10;
2004- sai seitsme kitse jaoks laenatud nimetu musta- valge kirju sarvedega sikk Võukülast/tallesid sündis 14;
2005- samuti seitsme kitse jaoks laenatud Adistest suur nimetu tume nudi sikk/tallesid sündis 11;
2006- üheteistkümne kitse jaoks vahetatud (Hallika poja Kulmurulli vastu) Adistest suur hall sarvedega Poiss/tallesid sündis kokku 22;
2007- lisaks Poisile vahetatud Sirvakult (Kill U poja Pihvi vastu) valge sarvedega Rommi ning Koosalt ostetud valge sarvedega Potisoldat/tallesid sündis talu laudas 14 ,sealjuures poegis osa tiineid kitsi juba uutes kodudes;
2008- kaheksa kitse jaoks vahetatud (Hallika poja Letosveti vastu) Urvastest suur valge nudi sikk Juhan Parts, lisaks ostetud Setumaalt Tonjast hiigelsuur valge nudi Juss, Haanjast hiigelsuur hall sarvedega Nännu ja Kambjast valge sarvedega Villu I/tallesid sündis 26
2009- endiselt tegev Juhan, karja lisaks toodud Alatskivilt ekstrasuur valge nudi Eduard ning suur must nudi Miku. 2009 aasta sügiseks oli karjas 11 noort ja 4 tiinet kitse ning 3 aretussikku. 2010 märtsiks poegis Juhanist 3 kitse, kõigil kolmikud ja aprilliks Keskööl kaksikud (Eduardist). Kokku 11 talle.
2010 oktoobris sai Saksamaalt pärit sikk Jaschkaga kokku lastud 9 paaritusealist kitse. Ent kuna novembri lõpust alustasid kõik kitsed taas järjest indlemist, tõime Läänemaalt Nõvalt juurde kaks suurt sikku: üks saane välimusega valge nudi, teine sarvedega vesihall. Uuele katsele valge saanelaadse sikuga läksid Mona, Kill U, Lumelörts, Hallika, Gehenna. Seejärel Viru Valge, Lumikelluke, Szüszi ja Liisa. Sellest sikust sündis 7-l kitsel 13 talle. Liisa ei jäänud tiineks ning Szüszi poegis juba uues kodus.
2011 novembris sai uue, Võnnust pärit saaneverd Aaduga kokku lastud 14 paaritusealist piimakitse, kameruni sikk Mäks kokku Oljaga. Aprilliks 2012 poegisid kõik kitsed peale Iisebeli ja Gehenna, mõned neist juba uutes kodudes. Sündis kokku 35 talle. Oljal oli nurisünnitus. Sügisel 2012 müüsime kõik Aadu kitstalled ja enamuse piimakitsedest.
2013 jaanuaris hakkasid poegima kõik noorte sikkudega salaja kohtunud eesti kitsed. Poegisid ka piimakitsed Klaabu (3 talle) ja Kondike (4 talle). Iisebel tõi üllatusena 3 talle. Lisandusid veel mõned eesti kitsed. Kitsede arv saavutas kõigi aegade tipu: 85 isendit!
Keskmised piimakogused meie kitsedel 2013 (* tärn nime taga tähistas tallede arvu, kes juunis- juulis piima imesid):
Tabel. Lamba-, kitse-, ja lehmapiima koostis ( Kon, Cowie, 1961; Posati, Orr, 1976; Alichanidis, Polychroniadou, 1996; Renner, 1982).